Author: Olivia

Olen oma kolmanda lapsega kuuendat kuud rase. Kodus on kolmeaastased kaksikud, kes juba hommikul vaidlesid sinise kruusi pärast. Tavaline hommik,

Mul on üksteistkuused kaksikud. Terve aasta pole ma maganud rohkem kui kolm tundi järjest. Mees oli tihti ärireisidel. Sugulasi meil

Nälg oli minu alaline kaaslane lapsepõlvest peale. Mitte see vali, millest räägitakse televiisoris, vaid vaikne ja harjumuspärane — ta keerutas

Ma jõin kohvi ja poeg valmistus üleval kooli minema. Tavaline hommik. Kui ukse avasin, jäi mul hing kinni: lävel seisis

Kasvatasin oma poega üksi kakskümmend aastat. Lugesin iga senti, töötasin lisavahetusi, säästsin kõige pealt. Poeg kasvas loomingulise inimesena — joonistas,

Minu nimi on Elara ja olen kolmekümne nelja aastane. Kaheksa aastat tagasi adopteerisin poja, kes oli siis kuuekuune. Amet leidis

Olin kahekümnene, kui sain aru, et kogu elu elasin pooliku tõega. Neliteist aastat rääkisid kõik ühte ja sama: tavaline õnnetus.

Kohtusime keskkoolis. Esimene armastus. Mitte ilutulestik ega lärmakad žestid — lihtsalt vaikselt püsiv tunne. Nagu kodu. Olime abituriendid, armunud ja

Kui ta neljakümnele lähenes, oli vaikus tema kodus omamoodi kohalolu. See elas laiades koridorides, poleeritud marmorist köögis, kus keegi kunagi

Iga päev pärast kooli kõndis kaheteistaastane poeg neli kvartalit isale kuuluva restorani poole. Kui teised lapsed tormasid bussipeatuste või korvpalliplatsi