Author: Olivia

15. märtsi hommik 1990. aastal algas halli taevaga. Õhus oli tunda vihma lõhna ja maja elas omas rütmis. Ema kattis

Ma uskusin kaua, et armastus jaguneb peres võrdselt. Lõpetamispäeval sain aru: meie peres on armastusel alati olnud hinnasilt. Vanemad istusid

Oleme mitu aastat elanud seinast seina. Ta tervitas alati esimesena, tõi turult kurke, kissitas silmi päikese käes ja naeris nagu

Seisin noaga koogi kohal, elutoas lauldi “Sto lat” ja minusse justkui tõmmati eesriie — see sama, mille taha olin aastaid

Tahtsin pileteid välja printida, aga tema arvuti oli lukus. Sisestasin automaatselt vana parooli – see töötas. Töölaud oli tühi, välja

Leidsin mehe taskust kviitungi «hotellitoa» ja taksosõidu eest kell 23:40 — eile väitis ta, et oli öövahetuses tööl. Katsin laua

Ma ei unusta kunagi seda külma detsembriööd, kui helises telefon. Torust kostusid pisarad: “Ma ei saa hakkama… Ei taha lapsest

Ma pole kunagi pidanud ennast romantikaks. Kogu elu — arved, töö, ostud, lõunad, kool, polikliinik. Mees oli. Elasime koos kakskümmend

Kõik vangutasid pead. Sugulased, naabrid, poe tuttavad. — Selline mees, maja, lapselapsed. Miks lõhkuda? — ütlesid nad. Ma ei hakanud