Author: Marthin

Nurgal seisev maja oli juba ammu tühi. Ta lagunenud katuse, koorunud värvi ja aiaga, mis mõnest kohast püsis sõna otseses

Väikese linna keskvaksalis oli koht, mida teadsid kõik – pink kolmanda tee ääres, väljapääsu lähedal. Seal istus iga päev ühel

Tommas oli vaid viieaastane, kuid tal oli juba tähtis ülesanne. Igal õhtul, enne magamaminekut, pani ta väikese kaussi natuke sööki

Mälestusmärk seisis allee lõpus – tagasihoidlik, ajahambast tumenenud, graniitplaadil äratuntavad vaid kulunud tähed. Kohalikud ei pannud seda peaaegu tähelegi. Kunagi

Vana kai väikeses kalurikülas oli juba ammu ajahambast puretud. Puit prägises jalgade all ja roostes laternad virvendasid vaevumärgatavalt kogunevas hämaruses.

Anna armastas vanakraamiturge. Teda tõmbasid asjad, milles peitusid lood, mälestused ja võõrad saatused. Sel päeval jalutas ta müüjate lettide vahel,

Vihm trummeldas vastu katust, voolates väikeste ojadena mööda aknaklaase. Tuul kõigutas vanu puid, ja öö tundus eriti süngena. Thomas istus

Kui paat tormi ajal ümber läks, ei uskunud keegi, et keegi võiks ellu jääda. Päästjad otsisid päevi, kuid ei leidnud

Vanale raudteejaamale polnud juba ammu sõitnud ükski rong. Rööpad olid rohtu kasvanud ning rongipeatused jäänud aastate taha. Päeval tundus see