Author: Marthin

Ühel soojal augustiõhtul 1994. aastal seisis kuueteistkümneaastane Rachel ookeani kaldal, pudel käes. Läbipaistvast klaasist pudel, mille sees oli neljakordselt kokku

Elmi tänava maja number 12 oli juba ammu tühi. Kardinad akendel olid pleekinud, aed kasvanud metsikuks ja postkast kiikus tuules

Igal õhtul pärast kella kaheksat keetis Laura teed — kanget, lusikatäie meega — ja asetas tassi oma magamistoa aknalauale. Aken

See oli tavaline laupäev. Kloë, kaheteistkümneaastane koolitüdruk, kellel oli alati sassis pats ja uudishimu, mis võis võistelda kassidega, jalutas pargis,

Maja, kuhu Martin kolis, oli vana, kuid täis iseloomu. Puidust põrandad nagisesid, seinad kandsid ajastutruud lõhna ja pööning lubas saada

Nurgal seisev maja oli juba ammu tühi. Ta lagunenud katuse, koorunud värvi ja aiaga, mis mõnest kohast püsis sõna otseses

Väikese linna keskvaksalis oli koht, mida teadsid kõik – pink kolmanda tee ääres, väljapääsu lähedal. Seal istus iga päev ühel

Tommas oli vaid viieaastane, kuid tal oli juba tähtis ülesanne. Igal õhtul, enne magamaminekut, pani ta väikese kaussi natuke sööki

Mälestusmärk seisis allee lõpus – tagasihoidlik, ajahambast tumenenud, graniitplaadil äratuntavad vaid kulunud tähed. Kohalikud ei pannud seda peaaegu tähelegi. Kunagi