Author: Marthin

Tommas oli vaid viieaastane, kuid tal oli juba tähtis ülesanne. Igal õhtul, enne magamaminekut, pani ta väikese kaussi natuke sööki

Kui Peeter kolis väikesesse majja külakese servas, unistas ta vaikusest, loodusest ja üksindusest. Tema töö lubas tal kodust töötada, ja

Mälestusmärk seisis allee lõpus – tagasihoidlik, ajahambast tumenenud, graniitplaadil äratuntavad vaid kulunud tähed. Kohalikud ei pannud seda peaaegu tähelegi. Kunagi

Vana kai väikeses kalurikülas oli juba ammu ajahambast puretud. Puit prägises jalgade all ja roostes laternad virvendasid vaevumärgatavalt kogunevas hämaruses.

Anna armastas vanakraamiturge. Teda tõmbasid asjad, milles peitusid lood, mälestused ja võõrad saatused. Sel päeval jalutas ta müüjate lettide vahel,

Iga päev, täpselt kell kolm pärastlõunal, istus kooli hoovi kõrval olevale vanale puupingile eakas naine. Ta hoidis käes kudumit meenutavat

Vihm trummeldas vastu katust, voolates väikeste ojadena mööda aknaklaase. Tuul kõigutas vanu puid, ja öö tundus eriti süngena. Thomas istus

Kui paat tormi ajal ümber läks, ei uskunud keegi, et keegi võiks ellu jääda. Päästjad otsisid päevi, kuid ei leidnud

Vanale raudteejaamale polnud juba ammu sõitnud ükski rong. Rööpad olid rohtu kasvanud ning rongipeatused jäänud aastate taha. Päeval tundus see

Maja asus küla äärealal, viltu vajunud, katkiste akendega ja katusega, mis oli ammu oma terviklikkuse kaotanud. Külaelanikud olid mitmeid kordi