Author: Marthin

Ma vananen. Jalad on hommikuti valusad ja mul on vaja natuke rohkem aega, et tõusta. Kõrvad pole enam nii teravad

Ta ilmus nende ellu peaaegu juhuslikult. Lärmakas varjupaigas, kus iga haukumine, iga pilk oli palve: «Võta mind kaasa». Ta istus

Ta istub igal õhtul aknalaual. Jõllitab tühja tänavat, silmad — kollased nagu lambid, põlevad vaikse valgusega. Talle ei ole keegi

Iga hommik tõuseb ta esimesena. Sirutab end, nagu ta on alati teinud, isegi siis, kui ta oli veel kutsikas, ja

Sügisene tuul kiskus kollaseid lehti puudelt, kui ma lahkusin meie ühiskodust, surudes käes väikest reisikohvrit. Minu abikaasa, Daniel, nõudis „prooviperioodi“

Õhtused hämarused langesid meie hubasele kodule, kui ma esmakordselt astusin üle läve vastsündinud tütre, Adele, süles. Õhus levis ikka õrn

Härra Benet elas külaäärel. Tema maja seisis otse metsaservas ja viimased viisteist aastat oli ta veetnud üksinduses. Pärast pensionile jäämist

Vanas bussipeatuses, kus harva keegi üle minuti peatus, seisis igal õhtul samal ajal üks poiss. Väike seljakott, sinised tossud, pilk

Koolis oli lärmakas – koridorides tiirutasid lapsed, arutasid uudiseid, naersid, keegi jooksis mööda suurte kottidega käes. Õpetajad teatasid hommikul, et

Imegi ei oleks osanud ma arvata, et 62-aastaselt võin ma armuda nagu noor tüdruk. Minu sõbrannad naersid, kuid ma lausa