Author: Marthin

Kodus oli harjumatult vaikne. Klara seisis akna juures kohvitassiga, mis oli juba jahtunud, ja vaatas, kuidas naabrite peenral liigutasid tuules

Minu kallis Lukas, Ma kirjutan sulle seda kirja, kuigi tean — sa harva loed nüüd kirju. Kõik on kiire, kõik

Kui Niko astus elutuppa, kuulis ta kummalisi sahinahääli. See oli vaikne hommik, just selline, nagu ta armastas: pehme valgus läbi

Maja oli vaikne. Köögis tiksub kell ühtlases rütmis, akna taga sahistab tuul, justkui oleks ka päevast väsinud. Anastassia lamab silmad

Jooksin bussi viimasena peale. Olin märg, ärritunud, telefon käes. Kõik kukkus kokku: tähtaeg, tüli tööl, unustatud kohtumine. Tahtsin lihtsalt sõita

3. jaanuar. Täna panin selga selle sama kleidi. Lillemustriga. See oli kapis olnud kakskümmend aastat. Miks mitte? Niikuinii keegi ei

Kunagi ei saanud ta köögist välja tulla — kõik helises, kees, keegi kutsus, keegi küsis, keegi palus. Nüüd — ainult

Seitse nelikümmend viis hommikul. Nurgal ristmikul ilmub tema — mantlis, kepp käes, pehme pilguga. Veidi kühmus, aga sirge kõnnakuga, nagu

Ta kõnnib aeglaselt, kandes vana halli mantlit ja peaaegu tühja kotti. Turul tunnevad nad teda, kuid mitte ostjana. Teda toob

Tere. Sa ilmselt ei mäleta mind. Kuid mina mäletan. Mäletan sinu lõhna, su sõrmede maitset, kui ma alles väike põnn