Author: Marthin

Brooki tänava maja elanikud olid ammu harjunud kummalise kingapaariga, mis seisis akna juures trepikoja platvormil kolmanda ja neljanda korruse vahel.

Anna veetis tihti aega koos oma õetütrega maja lähedal mänguväljakul. Väljak oli vana, roostetanud kiikede ja koorunud värviga, aga lapsed

Ühel soojal augustiõhtul 1994. aastal seisis kuueteistkümneaastane Rachel ookeani kaldal, pudel käes. Läbipaistvast klaasist pudel, mille sees oli neljakordselt kokku

Elmi tänava maja number 12 oli juba ammu tühi. Kardinad akendel olid pleekinud, aed kasvanud metsikuks ja postkast kiikus tuules

Igal õhtul pärast kella kaheksat keetis Laura teed — kanget, lusikatäie meega — ja asetas tassi oma magamistoa aknalauale. Aken

See oli tavaline laupäev. Kloë, kaheteistkümneaastane koolitüdruk, kellel oli alati sassis pats ja uudishimu, mis võis võistelda kassidega, jalutas pargis,

Maja, kuhu Martin kolis, oli vana, kuid täis iseloomu. Puidust põrandad nagisesid, seinad kandsid ajastutruud lõhna ja pööning lubas saada

Esimesed lilled ilmusid septembri keskel. Koolimaja peasissekäigu trepil lebas korralik kimp – kollased karikakrad ja põllutaimed, seotud rohelise lindiga. Keegi

Nurgal seisev maja oli juba ammu tühi. Ta lagunenud katuse, koorunud värvi ja aiaga, mis mõnest kohast püsis sõna otseses