Author: Marthin

Meie Lissiga olime olnud sõbrannad juba ülikooliajast saati. Sellest ajast, kui nimetasime teineteist “vabatahtlikuks perekonnaks”. Me kolisime koos, otsisime ühiselt

Kui me kodulaenu võtsime, arvasin, et see on samm tuleviku poole. Ühise – meie ühise. Otsisime oma maja kaua, vaatasime

Meie, Anna ja mina, ei rääkinud kaks kuud. Enne seda aga iga päev. Hommik algas häälteadete saatmisega ja õhtu lõppes

See oli otsus, mis sündis kiiresti. Surve all, kiirustades, kui emotsioonid tõusnud mõistlikkusest kõrgemale. Kuid see jättis mu hinge jälje,

Kui lahkusin kodust sel päeval, mil oli minu lõpuaktus, uskusin ikkagi, et ta tuleb. Kontrollisin telefoni iga minuti tagant, ootasin

See oli tavaline teisipäev. Olin koju jõudnud tavapärasest varem, väsinuna peale keerulist tööpäeva, ja niipea kui ust avasin, tajusin midagi

Me oleme Alexiga koos olnud juba peaaegu kaheksa aastat. Ma ei ütleks, et kõik on alati olnud ideaalne — nagu

Ma olen harjunud kummaliste harjumuste ja traditsioonidega erinevates peredes. Igal ühel on omad kombed, eripärad ja veidrused. Aga see pühapäev,

Pikka aega uskusin, et pere tähendab seda, et kõik aitavad üksteist. Eriti naised. Eriti vanaemad. Kui mul sündisid lapsed, otsustasin

Kui Amelia sorteeris vanu karpe oma vanaema vana maja pööningul, leidis ta ühe mängukaru. Kulus, ühe kõrva ja nööpsilmaga karu