Author: Marthin

Elmi tänava maja number 12 oli juba ammu tühi. Kardinad akendel olid pleekinud, aed kasvanud metsikuks ja postkast kiikus tuules

Igal õhtul pärast kella kaheksat keetis Laura teed — kanget, lusikatäie meega — ja asetas tassi oma magamistoa aknalauale. Aken

See oli tavaline laupäev. Kloë, kaheteistkümneaastane koolitüdruk, kellel oli alati sassis pats ja uudishimu, mis võis võistelda kassidega, jalutas pargis,

Maja, kuhu Martin kolis, oli vana, kuid täis iseloomu. Puidust põrandad nagisesid, seinad kandsid ajastutruud lõhna ja pööning lubas saada

Esimesed lilled ilmusid septembri keskel. Koolimaja peasissekäigu trepil lebas korralik kimp – kollased karikakrad ja põllutaimed, seotud rohelise lindiga. Keegi

Ühes väikeses kohvikus, mis asus linnatänava nurgal, töötas kokk nimega Thomas. Teda teadsid kõik: mitte nime järgi — vaid maitsete

Nurgal seisev maja oli juba ammu tühi. Ta lagunenud katuse, koorunud värvi ja aiaga, mis mõnest kohast püsis sõna otseses

Sofia oli seitsmeaastane, kui ta esimest korda ütles emale, et tal saab olema õde. See juhtus vaiksel õhtul köögilaua taga,

Väikese linna keskvaksalis oli koht, mida teadsid kõik – pink kolmanda tee ääres, väljapääsu lähedal. Seal istus iga päev ühel