Ämm kordas aastaid, et ühel päeval jätab mees mu maha. Kui ta hakkas õhtuti järjest hiljem töölt koju tulema, olin kindel, et see päev on lõpuks kätte jõudnud

Kui abiellusin, olin kõigest üheksateist. Abieluelust ei teadnud ma suurt midagi, seega püüdsin algusest peale olla selline naine, kellele mehel poleks midagi ette heita.

Kodu oli korras, õhtusöök valmis. Hiljem sündisid lapsed ning ka nemad olid alati söödetud, puhtad ja hoitud. Mulle tundus, et just selline peabki üks hea pere olema.

Abielu esimestel aastatel elasime mehe vanemate juures. Ilmselt tekkiski just siis minus hirm, mis jäi mind saatma pikkadeks aastateks.

Ämmale ma ei meeldinud.

Ta tülitses minuga harva otse. Palju sagedamini ütles ta midagi justkui möödaminnes.

Kord, kui köögis õhtusööki valmistasin, vaatas ta mulle otsa ja ütles:

– Sa oled veel noor. Aga jäta mu sõnad meelde. Tuleb päev, mil mu poeg saab aru, et te ei sobi kokku.

Teisel korral ütles ta veel otsekohesemalt:

– Küll sa näed, ühel päeval jätab ta su maha.

Tegin näo, et see ei lähe mulle korda. Tegelikult jäid need sõnad kuhugi sügavale minusse.

Kui mees hakkas rohkem teenima ja saime lõpuks omaette korteri üürida, arvasin, et nüüd muutub kõik. Ämma polnud enam meie kõrval, kuid tema hääl oli endiselt mu peas.

Seepärast pingutasin veel rohkem.

Kui mees ütles, et on väsinud, püüdsin teda mitte segada. Kui raha oli vähem, loobusin esimesena sellest, mida mina vajasin.

Mees jättis mulle iga kuu natuke raha isiklikeks kulutusteks, kuid peaaegu alati kulutasin selle lastele või kodule.

„Järgmisel kuul ostan endale,“ mõtlesin.

Ainult et see järgmine kuu ei jõudnud kuidagi kätte.

Ühel päeval vaatasin end peeglist ja lausa ehmusin. Millal ma viimati juuksuris käisin? Millal ostsin endale kleidi mitte sellepärast, et vana oli juba kulunud, vaid lihtsalt sellepärast, et see mulle meeldis?

Ma ei suutnud meenutada.

Ja siis muutus mehe käitumine.

Alguses jäi ta töölt tulles pool tundi hiljaks. Siis tunni. Varsti hakkas ta koju jõudma alles siis, kui lapsed juba magama sättisid.

– Tööd on palju, – ütles ta lühidalt.

Ta tuli koju väsinuna, mõnikord ei puudutanud isegi minu valmistatud õhtusööki. Käis pesemas ja läks kohe magama.

Ja siis kuulsin pärast kõiki neid aastaid oma peas taas ämma häält.

„Ühel päeval jätab mu poeg su maha.“

Hakkasin meest jälgima.

Kui tema telefon vibreeris, muutusin kohe valvsaks. Kui ta tuli lubatust hiljem, seisin akna juures ja ootasin tema autot.

Ühel õhtul jõudis ta koju alles kümne paiku.

Lamasin voodis ja nutsin vaikselt, et ta seda ei märkaks.

Oma peas olin talle juba terve teise elu välja mõelnud. Seal oli teine naine, salajased kohtumised ja vestlus, mille käigus ta ühel päeval ütleb, et lahkub.

Nii kestis see mitu nädalat.

Kuni ühel õhtul ei pidanud ma enam vastu.

Mees tuli jälle hilja, pani võtmed kapile ja tahtis duši alla minna.

– Oota, – ütlesin.

Ta pöördus minu poole.

– Mis juhtus?

Mu hääl värises.

– Ütle mulle ausalt. Kas sul on teine naine?

Ta lihtsalt vaatas mind.

– Mida?

– Sa jääd kogu aeg hiljaks. Tuled koju väsinuna. Sa peaaegu ei räägi minuga… Kui sa tahad ära minna, siis vähemalt ütle mulle.

Mees istus minu ette.

– Ära minna? Kuhu?

Ja siis hakkas ta naerma.

Solvusin ja tahtsin juba püsti tõusta, kuid ta võttis mul käest kinni.

– Oota. Nüüd ma saan aru, miks sa viimasel ajal nii vaikne oled.

Selgus, et juba üle kuu aja sõitis ta pärast oma põhitööd teise ettevõttesse ja töötas seal veel mitu tundi.

– Milleks? – küsisin.

Ta läks oma jope juurde, võttis taskust ümbriku ja pani selle minu ette.

Sees oli reisibroneering.

Mere äärde.

Olin sellisest reisist rääkinud juba aastaid, kuid alati leidus midagi tähtsamat, mille peale raha kulutada.

– Sa annad kõik meile, – ütles mees. – Isegi selle raha, mille ma sulle annan, kulutad sa lastele. Paar kuud tagasi vaatasin sind ja sain aru, et sa oled lihtsalt väsinud. Tahtsin sulle üllatuse teha.

Istusin, broneering käes, ega teadnud, kas naerda või nutta.

– Ma arvasin, et sa jätad mu maha, – tunnistasin.

Ta vaikis tükk aega.

Siis küsis:

– Miks sa oled kõik need aastad oodanud, et ma su maha jätaksin?

Sellele küsimusele oli palju raskem vastata.

Tol õhtul rääkisin talle esimest korda, mida tema ema oli mulle meie abielu alguses öelnud. Alles neid sõnu valjusti välja öeldes sain aru, kui palju aastaid olin elanud püüdes tõestada, et olen piisavalt hea, et minu juurest ära ei mindaks.

Pärast seda reisi ei muutunud mu elu imeväel. Ka mina ei saanud ühe päevaga teiseks inimeseks.

Aga alustasin väikestest asjadest.

Ostsin endale kleidi, mida olin ammu tahtnud. Panin juuksurisse aja kinni. Ühel päeval jätsin nõud kraanikaussi ja läksin sõbrannaga kohvi jooma.

Ja maailm ei kukkunudki kokku.

Mees ei jätnud mind maha sellepärast, et õhtusöök polnud valmis.

Lapsed said ühe õhtu suurepäraselt hakkama ka ilma minu pideva hoolitsemiseta.

Ja mina sain lõpuks aru ühest väga lihtsast asjast.

Kõik need aastad kartsin nii väga, et mees jätab mu ühel päeval maha, et olin selle hirmu sees peaaegu hüljanud ainsa inimese, kelle eest ma üldse hoolitseda ei osanud – iseenda.