Ettekandja rikkus minu ja mu tüdruksõbra õhtu restoranis, kuid lõpuks nõudis teenuse eest tasumist, mida tegelikult ei osutatud. Keeldusin — ja tagajärjed üllatasid mind…

See õhtu pidi olema eriline — üks neist, mida planeeritakse juba ette, lootusega, et mälestused sellest jäävad püsima. Kogusin raha mitu nädalat, mõtlesin läbi võimalikud vestlused ja valisin restorani, mis oli tuntud oma rahuliku ning peene atmosfääri poolest. Pehme valgus, lumivalged laudlinad, poleeritud klaasid — kõik lubas hubasust ja lähedust. Kui mu tüdruksõber naeratades ja särades sisse astus, olin kindel: õhtu saab olema just selline, nagu ma ette kujutasin.

Ja alguses oligi nii. Jagasime lugusid eelroogade kõrvale, naersime mineviku raskuste üle ja tõstsime tooste läbitud tee auks. Hetkeks kahanes kogu maailm meie ümber vaid meie kaheks, kes istusid laua erinevates otstes.

Kuid aegamööda, peaaegu märkamatult, hakkas midagi muutuma.

Küsimustele vastati ärritunult, palved said vastuseks kärsituse. Õhtusöögi keskel paluti meil teise lauda istuda mingi «vea» tõttu, mis jäigi seletamata. See hetk rikkus õhtu rütmi. See, mis pidi olema romantiline, muutus järsku kohmetuks — tundsime end justkui soovimatute külalistena, mitte oodatud klientidena.

Ütlesin endale, et ei tasu keskenduda negatiivsele. Ideaalset õhtut ju polegi olemas. Kuid iga lühike kontakt ettekandjaga justkui röövis meilt rõõmu: näilised ohked, põlglikud pilgud, toon, mistõttu tundsime end tülikana. Mu tüdruksõber märkas seda samuti. Ta pigistas mu kätt laua all — vaikne märk sellest, et kõige tähtsam on siiski veel meie juures, et kõige olulisem on see, et oleme koos.

Kui arve toodi, maksin selle viivitamatult. Soovisin lihtsalt õhtu kaunilt lõpetada. Kuid kui juba lahkuma hakkasime, tuli ettekandja tagasi ja pani tšeki uuesti mu ette.

— Te unustasite tasuda teeninduse eest, — ütles ta tasase, külma häälega.

Mind ei häirinud mitte raha. Mind häiris see tõdemus. Kindlus, millega ta seda ütles, justkui tühistades kõik, mis laua taga toimus.

Ei tõstnud häält. Ei hakanud vaidlema. Ütlesin vaid, et teenindus ei olnud seda väärt. Pärast seda tõusin ja läksin välja.

Teel koju ei saanud ma kohe aru, mida ma tunnen. Osa minust kahtles — kas ma ei reageerinud liiga järsult. Teine osa teadis: ei. Me ei rääkinud tüdruksõbraga restoranist. Me rääkisime millestki muust — austusest. Kuidas seda on lihtne märkamata jätta ja kui oluline see tegelikult on. Olime nõus, et sellised hetked näitavad meid tõelisena mitte valjude stseenide tõttu, vaid sellepärast, et need panevad proovile meie piire.

Järgmisel päeval helistas mulle restorani juhataja.

Ta ütles, et nad on olukorraga kurssi viidud ja soovivad kuulda minu versiooni. Rahulikult rääkisin, mis juhtus, ilma etteheidete ja vihata. Minu üllatuseks vabandas ta siiralt. Tunnistas, et ettekandja käitumine oli lubamatu, ja tänas mind aususe eest.

See kõne ei tundunud nagu võit. Pigem nagu punkt.

Õhtusöök ei läinud üldse nii nagu ma plaanisin. Kuid see andis mulle midagi väärtuslikumat kui ideaalne õhtu: meeldetuletuse, et väärikus ei vaja skandaale, vaid ainult ausust. Ja et kaotatud austus läheb palju kallimaks maksma kui ükskõik milline arve.

Kuidas oleks sina sellises olukorras käitunud — kas pigem vaikiks rahu huvides või siiski kehtestaks piiri, riskides hetke rikkuda?