Ülemus vallandas mind vahetult enne pensioni. Aga siis ei teadnud ta veel, kellega tal tegemist on ja mida ma olin talle valmistanud…

Kakskümmend seitse aastat töötasin selles firmas. Alustasin lihtsa raamatupidajana, kasvasin vanemspetsialistiks. Kunagi polnud pretensioone, täitsin alati plaani, kolleegid austasid. Olin viiekümne kaheksa aastane ja plaanisin rahulikult pensionini töötada — vaid kaks aastat oli jäänud.

Aasta tagasi tuli meile uus osakonnajuhataja. Kolmkümmend viis aastat vana, ambitsioonikas, moodsa haridusega. Esimesest päevast andis mõista, et tuleb muudatusi. “Vajame värskeverd”, “Aeg on omandada uusi tehnoloogiaid”, “Noor meeskond — edukas meeskond” — need olid tema lemmikfraasid.

Alguses ei pööranud tähelepanu. Töötasin nagu alati. Aga kuu pärast algas. Ta hakkas mulle pisiasjade peale kinni pookima. “Miks teete aruannet nii kaua? Nooremad saavad kiiremini hakkama”. “Te ei saa uuest programmist aru, aga kakskümmend viie aastased omandavad päevaga”. “Teie vanuses on raske tempoga kaasas käia, mõistan”.

Samal ajal tegid noored kolleegid samu vigu nagu mina. Mõnikord isegi hullemaid. Aga neile ta ei öelnud sõnagi. Ainult mulle. Ja veel kahele töötajale — meie olime üle viiekümne.

Sain aru: see on vanusediskrimineerimine. Ta tahtis “vanadest kaadritest” vabaneda.

Siis hakkasin meie vestlusi salvestama. Telefoni, salaja. Iga kohtumist, iga koosolekut, kus ta tegi märkusi.

“Te pole enam selles vanuses, et selliseid mahte vedada”, — salvestasin. “Võib-olla on teil aeg pensionile? Kodus puhkate”, — salvestasin. “Meil on vaja energilisi töötajaid, mitte neid, kes mõtlevad pensionist”, — salvestasin.

Pool aastat kogusin tõendeid. Kümneid vestlusi, kus ta otse rääkis minu vanusest kui probleemist.

Siis kutsus ta mind kabinetti. Sulges ukse, istus minu vastu.

“Rääkigem ausalt”, — ütles ta. “Te olete hea töötaja, aga firma vajab noort meeskonda. Kirjutage avaldus omal soovil. Annan hea soovituse”.

“Aga kui keeldun?” — küsisin.

“Siis leian põhjuse teid paragrahvi järgi vallandada. Ametikohale mittevastavus näiteks. Kellele te kaebate? Teie vanuses ei võta keegi tööle”.

Salvestasin ka selle vestluse.

Keeldusin avaldust kirjutamast. Ta vihastus, aga vaikis.

Nädal hiljem sain teate: vallandamine koondamise tõttu. Minu ametikoht kaotatakse.

Kirjutasin alla dokumentidele. Võtsin asjad. Kolleegid kahetesid, aga vaikisid — kartsid ise koondamise alla sattuda.

Kuu pärast sain teada: minu “koondatud” kohale võeti uus töötaja. Kakskümmend kuus aastat vana. Samad ülesanded, sama funktsioon. Lihtsalt teine nimetus koosolekus.

Siis läksin töökohtude vaidluste kohtusse.

Esitasin hagi ebaseadusliku vallandamise kohta. Lisasin kõik vestluste salvestused — tema otsesed väited, et olen “liiga vana”, et “on vaja noori kaadreid”, et “minu vanuses on aeg pensionile”.

Esitasin tõendeid, et ametikohta ei koondatud — lihtsalt ümber nimetati ja anti noorele töötajale.

Kohtuasi kestis kolm kuud. Ülemus püüdis end õigustada: “Ma ei mõelnud seda”, “Te saite valesti aru”, “See oli reorganiseerimine”. Aga salvestused rääkisid enda eest.

Kohus tegi otsuse: vallandamine tunnistati ebaseaduslikuks vanusediskrimineerimiseks. Mind kohustati tööle taastama samale ametikohale ja palgale. Firma pidi mulle maksma täieliku hüvitise kõigi sunviibimise kuude eest pluss moraalse kahju.

Ülemust kohustati läbima koolituse tööõiguse ja diskrimineerimise vastaste normide kohta. Firmale määrati suur trahv.

Tulin tagasi tööle. Kolleegid võtsid vastu aplausiga — kõik teadsid, mis juhtus. Ülemus vaatas põrandale.

Pool aastat hiljem viidi ta teise osakonda. Eemal kaadriväljaküsimustest.

Töötasin pensionini rahulikult. Veel poolteist aastat. Ilma ühe märkuseta, ilma ühe vihjeta vanusele.

Kui läksin pensionile, kolleegid korraldasid saatused. Kingi

sid lilli, torti, sooje sõnu. Ja üks noor töötaja tuli juurde ja ütles: “Aitäh, et te ei kartnud oma õiguste eest seista. Nüüd mõtleb ta kaks korda, enne kui inimestega nii käitub”.

Nüüd olen pensionil. Elan rahulikult. Aga mõnikord mõtlen: kui palju inimesi lihtsalt lahkusid vaikselt? Kartsid kohtuid, konflikte, ei uskunud, et saavad midagi tõestada?

Aga piisas ju lihtsalt salvestamisest. Fikseerimisest. Tõendite kogumisest.

Ja küsimus ei anna rahu: kas tegsin õigesti, kui salvestasin vestlusi tema teadmata? See pole ju ka eriti eetiline. Või kui sind otse töölt välja surutakse enne pensioni — kas kõik vahendid on head? Ja kas tasub kohtus käia, kui saaks lihtsalt vaikselt lahkuda ja suhteid mitte rikkuda?