Naine jättis mind ja meie 4-aastase autistliku poja maha, aga kahe aasta pärast ilmnes pisarates, käes kingituste kott ja vabandused. Võtsin koti temalt vastu, vaatasin talle silma ja…

Olen 41-aastane ja üksikisa. Mu naine lahkus kaks aastat tagasi, öeldes, et meie nelja-aastase autistliku poja kasvatamine on tema jaoks «liiga raske», ja et ta ei olnud sellisest elust unistanud.

Kaks aastat on möödas. Kas tahate teada, mis see tähendab — kaks aastat üksinda erilise lapsega? See ei ole selline film, kus kangelasest isa kõigega naeratus näol hakkama saab. See on siis, kui tõused kell kuus hommikul, sest pojal on kindel režiim, ja kui magad kümme minutit sisse — on terve päev rikutud. See on siis, kui ta karjub pool tundi sellepärast, et t-särk ei ole õiges sinises toonis. See on siis, kui poes kukub ta põrandale ja hakkab karjuma, inimesed võtavad telefonid välja ja filmivad, ja sina istud kõrval ja püüad teda kallistada, samas kui üks vana naine sisistab: “Oled ta päris ära hellitanud”.

Olen õppinud elama ajakava järgi. Töötan eemalt — vedas, et ülemus on mõistev. Kord nädalas kolm korda teraapiad. Logopeed teisipäeviti. Eripedagoog neljapäeviti. Jalutuskäigud rangelt kell kaks päeval, üks marsruut. Õhtusöök kell kuus. Vann kell seitse. Uni kell kaheksa kolmkümmend. Kui midagi nihkub — kahetunni pikkune hüsteeria.

Sõbrad kadusid kiiresti. Alguses kutsusid baari, jalgpalli vaatama. Keeldusin — poega polnud kellegagi jätta. Siis nad lõpetasid kutsumise. Parim sõber ütles viimasel kohtumisel: “Sa oled kuidagi muutunud”. No jah, olen jah muutunud. Proovi ise kaks aastat mitte korralikult magada.

Vanemad aitasid alguses. Ema tuli vaatama. Kuid kui poeg teda ühe kriisi ajal hammustas, hakkas ta harvemini käima. Ja siis isa vaikselt ütles: “Äkki on olemas mingid spetsiaalsed asutused? Sa oled ju noor veel, elu on ees”. Palusin neil lahkuda. Sellest ajast peale me peaaegu ei suhtle.

Aga poeg tegi edusamme. Aeglaselt, aga edasi. Hakkas ütlema üksikuid sõnu. Näitab piltidega, mida tahab. On muutunud rahulikumaks. Terapeut ütles: “Te teete suurepärast tööd”. Ma naeratasin, kuigi tundsin end seest tühjaks pigistatud sidrunina.

Ja siis, pärast kahte aastat, ilmus TEMA.

Pühapäev. Olime valmistunud jalutama minema — meil on see rangelt kell kaks. Uksekell heliseb. Avan — tema. Suure kingikotiga. Täies ilus: meik, uus mantel, soeng. Silmad punased — ilmselt nuttis enne tulekut.

“Tere”, — häälepaelad värisevad. “Tulin tagasi. Mõistsin, et tegin vea. Igatsen. Teid. Teda. Olen valmis uuesti proovima”.

Seisin lihtsalt ja vaatasin. Naist, kes sünnitas mu poja ja kadus, kui läks tõesti raskeks.

“Käisin psühholoogi juures”, — jutt jookseb. “Tegin enda kallal tööd. Olen nüüd teine inimene. Ausalt. Siin, ostsin talle mänguasjad — arendavad, erilised, lugesin, et sellistele lastele on vaja”.

Sellistele lastele. Nii ta ütleski — SELLISTELE.

“Kus ta on?” — üritab korterisse sisse piiluda.

Poeg just vaatas toast välja. Nägi teda. Seiskas.

“Tere, kullake!” — kükitas, ulatab kotti. “Ema tuli! Vaata, mida tõi!”

Poeg vaatas teda. Tühja pilguga vaatas. Pöördus ümber ja lahkus tagasi. Ei tundnud ära. Või ei tahtnud.

Ta kahvatas. Tõusis püsti.

“Tal on vaja aega”, — hääl muutus juba jäigemaks. “Aga me oleme ju pere. Alustame uuesti. Olen ju tema ema, lõppude lõpuks”.

Ja mind kattis see tunne. Mitte viha isegi. Lihtsalt külm tõdemus.

“Sa tahad tagasi tulla”, — ütlen mina. “Aga mitte meie juurde. Sa tahad tagasi tulla pildile. Pere juurde, mida pole kunagi olnud”.

“Mis? Ei, ma tahan…”

“Sa jätsid nelja-aastase lapse”, — ma ei karju. Räägin rahulikult. “Lapse, kes oli hirmul. Kes ei saanud aru, kuhu emme kadus. Sa valisid enda”.

“Ma ei saanud hakkama!”

“MINA KA EI SAANUD HAKKAMA!” — ja siin ma murdun. “Arvad, et mul oli kerge? Arvad, et ma ei tahtnud kõike jätta? Aga ma ei jätnud. Sest see on minu poeg”.

Ta hakkas tõeliselt nutma.

“Palun… anna veel võimalus…”

Ma vaatan seda kingikotti. Tema kallist mantlit. Maniküüri. Kaks aastat elas ta, kuidas tahtis. Ja mina tõusin iga päev kell kuus hommikul ja ei maganud öösiti, kui tal olid hood.

“Tead, mis on kõige kummalisem?” — ütlen mina. “Ma isegi ei vihasta. Mul on lihtsalt ükskõik. Sa ei tähenda minu jaoks midagi”.

“Aga ma olen tema ema…”

“Ei”, — raputan pead. “Emaks ei saada sellepärast, et oled sünnitanud. Emaks saadakse siis, kui jääd. Kell kolm öösel, kui ta karjub. Kui sulle lasteaias öeldakse, et su laps ei ole normaalne. Kui sa istud supermarketis põrandal ja kallistad teda, samal ajal kui rahvahulk filmib telefonega. Just siis oled vanem”.

Ta seisab, pisarad jooksevad.

“Palun…”

Ma võtan temalt selle koti. Panen selle põrandale.

“Mine ära”, — ütlen ma. “Ja ära tule enam. Tahad raha — maksan alimente, kui palju kohus määrab. Aga meie ellu sa rohkem ei tule”.

“Sa ei saa…”

“Saan. Ma saan kaitsta oma poega selle eest, kes ta juba maha jättis”.

Sulgesin ukse. Ei visanud kinni. Lihtsalt vaikselt sulgesin.

Seisin esikus, kuulen, kuidas ta nutab ukse taga. Siis sammud. Lift. Vaikus.

Poeg tuli toast välja. Tuli ja kallistas mind jalgade ümbert — ta niimoodi näitab, et armastab.

“Jalutama”, — ütleb. “Kell kaks”.

Vaatan kella. Täpselt kaks.

“Jah, päike”, — võtan tema jope. “Lähme. Meie marsruudile”.

Pakin end kokku, näen end peeglist. Hõbedased juuksed oimukohtadel. Kotid silmade all. Olen 41, aga näen välja nagu viiekümnene.

Aga poeg naeratas, kui välja läksime. Ta naeratab harva. See on väärtuslik.

Mõtlesin: võib-olla ma näen välja nagu jama. Võib-olla mu elu ei ole selline, millest unistasin. Aga ma olen siin. Ma jäin. Ja see on kõik, mis loeb.

Ainult üks küsimus piinab mind: kas tegin õigesti? Võib-olla oleksin pidanud talle võimaluse andma? Äkki on ta tõesti muutunud? Võib-olla jätan ma poja emast ilma enda solvumise pärast? Mida teie arvate?