Tütar ütles, et häbeneb mind. Sest ma ei näe välja nagu «kaasaegne vanaema»

Tütar ütles, et häbeneb mind. Sest ma ei näe välja nagu «kaasaegne vanaema».
Kunagi oli ta minu päike. Ma hoidsin teda süles, kui ta veel ei osanud rääkida. Laulsin hällilaule, õmblesin nukkudele kleite vanadest särkidest, küpsetasin südame- ja päikesekujulisi küpsiseid. Tema jaoks oli kõik võlumaailm — isegi tavalist kisselli õunakompotiga nimetas ta «maailma kõige maitsvamaks magustoiduks».

Ta kasvas minu kõrval, sest vanemad olid palju tööl. Mina viisin ta lasteaiast koju, käisin pidudel, olin tema igapäevaelu osa. Ja kunagi ütles ta: «Vanaema, sa oled minu parim sõber». Ma arvasin, et see jääb igaveseks.

Aga lapsed kasvavad. Ja koos nendega kasvavad ka kaugused, mida alguses ei märka.

Kui ta suuremaks sai, siis käis ta üha harvem. Viitas tundidele, kohtumistele, tegevustele. Ma mõistsin. Või vähemalt püüdsin mõista. Valmistasin tema lemmikut suppi, kuigi ta peaaegu ei käinud. Mõnikord jätsin talle külmkappi purgi isetehtud toitudega. Ta tänas mind — kuid juba ilma varasema soojuseta. Naeratus muutus üha võõramaks.

Kõik muutus ühel päeval, mida mäletan igavesti. Oli kevad, pühapäevane perelõuna. Ta pidi tulema koos noormehega. Tahtsin hea välja näha: panin selga seeliku, mida ta varem kiitis, selle sama ploomikarva kampsuni, mis «sobib minu silmade juurde», küpsetasin vana retsepti järgi koogi. Tulin varakult, aitasin lauda katta.

Kui ta tuli, vaatas korraks mulle otsa — ja pööras end kohe ära. Istusime lauas, rääkisime, kuid tundsin, et midagi oli muutunud.

Pärast lõunasööki jäime hetkeks kahekesi kööki. Ma küsisin vaikselt:
— Mis sinuga on? Sa oled muutunud.

Ta kehitas õlgu ja siis ütles ärritusega, mida ma üldse ei oodanud:
— Lihtsalt… sul ei pea igal pool olema. Ja… võib-olla kõlab see kohutavalt, aga… mõnikord ma häbenen sind.

Olin justkui kivistunud.
— Sa häbened mind? — ütlesin vaevaliselt välja.

— Sa ei ole nagu teised vanaemad. Nad on hoolitsetud, riietatud «nagu ajakirjast», oskavad sotsiaalmeedia, käivad näitustel… Aga sina… oled tavaline. Tahaksin käia «stiilse vanaemaga», mitte sellisega… lihtsa.

Sõna «tavaline» lõi valusalt. See haavas rohkem kui «häbiväärne». Sest «tavaline» on see, mille üle olen alati uhke olnud. Tavaline — tähendab ehtne. See, kes on kohal, see, kes armastab siiralt. See, kes on alati olnud.

Ma ei vastanud siis midagi. Läksin tagasi lauda, naeratasin nagu ei oleks midagi kuulnud. Aga seesmiselt olin ma kildudeks. Nagu tass nähtamatu praoga: pealtnäha terve, aga kõige väiksem löök — ja puruneb.

Õhtul koju jõudes oli jahe, kuigi kevad. Käes — tühi koogivorm, mille ma millegipärast kaasa võtsin. Istusin köögilaua taha, selle sama, kust kunagi pirukaid tegime, mängisime «kohvikut», kus ta pidulikult serveeris mulle «suppi» veest ja piparmündilehtedest. Nüüd oli sellel laual vaid minu käed — külmad ja üksildased.

Vaatasin kogemata klaasist kappi. Nägu oli väsinud. Mitte kurb — tühi. «Sa ei ole nagu teised vanaemad» kaja kõlas peas. Aga ma olin ju nii palju aastaid püüdnud.«

Ja kõige valusam oli see, et ma olin ju uhke tema üle. Alati. Rõõmustasin tema saavutuste üle, kuulasin lugusid koolist, kiitsin ta töid. Ei võrrelnud kunagi. Ei nõudnud. Ei alavääristanud. Aga nüüd mind võrreldi — ja leiti, et ma pole piisavalt «kaasaegne».

Hetke mõtlesin isegi: võib-olla tõesti võiks muutuda? Osta moerõivaid, minna fitnessi, õppida tegema «selfisid» ja kasutama mingeid rakendusi. Aga siis tuli üks lihtne mõte:
milleks?
Et näida «väärikana» kellegi juures, keda ma armastan? Et sobituda kellegi teise standarditesse?

Ma nutsin kaua. Mitte solvumise pärast — vaid valu pärast. Sest sain aru: ei saa võita võistlus, milles ma isegi ei tahtnud osaleda.

Ja siis otsustasin: ma ei muutu. Mitte võõraste pilkude pärast. Mitte moodi pärast. Kui ta kunagi veel minu juurde tuleb — siis tulgu päris minu juurde. Selle, kes küpsetas kooke, laulis hällilaule ja ei mänginud kunagi võõraid rolle.

Ma jään selliseks, nagu olen. Soojas kampsunis, vanade retseptide ja avatud südamega.
Ja minu laua äärde jääb alati koht ootama. Mitte selle jaoks, kes ei tunne häbi.
Vaid selle jaoks, kes ühel päeval mõistab, et tõeline lähedus — see ei ole stiil, ei ole riided ega sotsiaalmeedia. See on armastus. Lihtne. Vaikne. Tõeline.

See, mis ei kao.

Aga kas teie suudaksite andestada sellised sõnad, kui oleksite neid kuulnud oma lähedaselt? Ja kuidas te arvate, kas vanaema peaks kohanduma lastelaste ootustele või on olulisem jääda iseendaks?