Ma soovisin teha isadustesti. Tulemused purustasid mu perekonna — kuid tõeline tõde osutus veel hirmsamaks…

Kui mu naine sünnitas, ei tundnud ma seda rõõmupuhangut, millest kõik räägivad. Selle asemel süvenes mu südames külm tunne. Laps oli armas, pisike, imeliste tumedate silmadega. Just need silmad külvasid kahtlust minu sisse. Ma ei teadnud, kust see tuli — võib-olla sõprade juttudest, võib-olla vanast hirmust, et mind petetakse. Aga see kahtlus hakkas kasvama, muutudes umbusuks, mida ma ei suutnud vaigistada.

Ühel päeval, kui naine toitis poega, ütlesin ma rahulikult rääkima hakates:
— Ma tahan teha isadustesti. Lihtsalt, et olla kindel.
Ta külmus, vaatas mulle pikalt otsa ja muigas vaevumärgatavalt:
— Aga mis siis, kui ta ei ole sinu oma?
Vastasin, mõtlemata:
— Siis ma lahkun. Ma ei hakka kasvatama võõrast last.

Selles hetkes murdus justkui midagi meie vahel. Ta ei öelnud midagi, ainult noogutas vaikselt. Nädala pärast viisin analüüsi laborisse. Ja kui tulemused tulid, varises mu maailm kokku: «isadus ei ole kinnitatud». Kõik. Mul ei olnud vaja enam midagi. Pakkisin asjad kokku ja lahkusin, tagasi vaatamata.

Kolm aastat elasin ma nagu udus. Töötasin, jõin, vältisin vanu tuttavaid. Ütlesin endale, et tegin õigesti, et mehel peab olema au. Aga öösiti äratas mind unenägu, kus kuulsin lapse naeru.

Ühel päeval kohtusin kogemata vana peresõbraga. Ta vaatas mulle pikalt ja raskelt otsa:
— Miks sa siis kõik maha jätsid? Kas sa tead, kuidas ta kannatas?
Rääkisin talle testist. Ta kahvatus ja ütles:
— Ta ei petnud sind. Sa eksisid.

Ma ei uskunud. Kuid ta jätkas: labor, kus ma analüüsi tegin, sattus paari kuu pärast uudistesse — valede tulemuste tõttu. Ja tema sõnad lõikasid nagu nuga. Tellisin kordustesti, seekord teisest kohast, ja ootasin rahutult.

Kui tulemused tulid, käed värisesid. «Isadus on kinnitatud». Ta oli minu poeg. Minu.
Ma ei mäleta, kui kaua istusin, lihtsalt vaadates seda paberit. Silme ees seisis naine — õigemini, endine naine — selle sama muigega, mida ma pidasin väljakutseks, kuigi see oli võib-olla ainult hirm. Hirm mind kaotada, hirm, et ma ei usu teda.

Püüdsin kõik korda teha. Leidsin ta üles, läksin, vabandasin. Ta kuulas vaikides. Ütles, et ta on ammu lõpetanud vihastamise, aga minevikku ei saa tagasi tuua. Ta oli loonud uue, vaikse ja rahuliku elu, kus minu nime ei mainitud.
Kui ma neid eemalt nägin — teda ja poega, ja kuidas ta naeris, hoides tema käest kinni, — murdus midagi mu sees. Ma sain aru, et elus kõige tähtsama võib hävitada üheainsa kahtlusega.

Nüüd elan ma selle teadmisega. Kahtlus suudab hävitada armastuse tugevamalt kui truudusetus. See sööb hinge, muudab usalduse tuhaks. Ja kui mul on eriti raske, mõtlen: kui oleksin tol ajal lihtsalt uskunud teda, kui oleksin kasvõi korra vaadanud paberist mööda ja silma… võib-olla oleks kõik olnud teisiti.

Aga kas teie suudaksite andestada inimesele, kes hävitas armastuse kahtluse tõttu?