Ülemus ulatas mulle lihtsalt raamatu ja ütles: «Loe». Ma ei osanud ette kujutada, et hakkan juba kümnendal leheküljel nutma

Pärast lahutust tundsin, nagu poleks ma enam mina ise. Hommikuti ärgates lamasin sageli kaua aega lakke vahtides, mõistmata — miks üles tõusta, kellele kohvi keeta, miks end meikida. Tundus, et kõik, mida ma peaaegu kümme aastat üles ehitasin, varises hetkega kokku. Tema jaoks muutus minuga koos olemine kitsaks, aga minu jaoks jäi ilma temata tühjaks.

Kui osakonnas saadi teada, et ma esitasin avalduse puhkuseks „isiklikel põhjustel“, tehti nägu, nagu ei oleks midagi kuulnud. Vaid ülemus peatus pilgu, avas sahtli ja ulatas raamatu.
– Loe. Paljusid on see aidanud, – ütles ta lihtsalt.

Tänasin teda, kuigi sisimas muigasin: kas raamat üldse suudab kedagi elule tagasi tuua? Kuid võtsin selle vastu — viisakusest. Õhtul viskasin käekoti kõrvale, võtsin kingad jalast ja avasin peatükitahtlikult esimese lehekülje. Ja jäin sinna pidama.

Raamat rääkis naisest, kes hävitas oma elu oma solvumistega. Sellest, kuidas ta kogus rahulolematust, ootas, et teda mõistetaks sõnadeta, ja oli vihane, kui ei mõistetud. Mida kaugemale lugesin, seda tugevamalt sain aru — justkui keegi kirjutaks minust. Iga lause oli nagu peegel.

Ma meenutasin, kuidas me tema pärast pisiasjade pärast vaidlesime. Kuidas ma nädalaid vaikisin, kui ta hilines. Kuidas püüdsin „vaikimisega karistada“. Mulle tundus, et ma lihtsalt kaitsesin end, et tema on süüdi. Aga nüüd nägin — ma ei osanud ka rääkida sellest, mis valutas.

Poole raamatu juures puhkesin nutma. Mitte sellepärast, et kangelannast kahju oli. Vaid sellepärast, et esmakordselt hakkas mul endast kahju — sellest, kes alati tahtis õigeks jääda, mitte õnnelikuks.

Järgmisel päeval ärkasin raske peaga, kuid mingi kummalise tundega, nagu oleks esimest korda üle pika aja natuke kergem hingata. Tööl olid kõik hõivatud oma asjadega, aga mina astusin lihtsalt akna juurde ja tundsin esimest korda kuude jooksul kevadhõngu.

Õhtul vahtisin pikalt telefoni. Tema number oli kustutatud, aga mälu ei saa ju kustutada. Olin kahe vahel, siis valisin — mitte selleks, et tagasi saada, vaid lihtsalt öelda midagi, mida ma siis ei öelnud.

– Tere, – hääl värises. – Ma ei taha midagi tagasi saada. Tahtsin lihtsalt vabandust paluda.
Teises otsas oli pikk paus, siis ütles ta vaikselt:
– Aitäh. Sa ei kujuta ette, kui kaua olen ma seda oodanud.

Me rääkisime lühidalt. Ilma etteheidete ja mälestusteta. Lihtsalt nagu kaks inimest, kes kunagi armastasid teineteist ja siis eksisid ära. Pärast kõnet nutsin pikalt, aga teistmoodi — mitte valu, vaid kergenduse pärast.

Pärast seda olen seda raamatut veel kaks korda lugenud. Mitte sellepärast, et see oleks imeline. Lihtsalt sellepärast, et see pani mind tõele näkku vaatama — et mõnikord lõhume me suhteid mitte reetmise, vaid vaikimisega. Me kogume vimma, arvame, et aeg parandab kõik, aga aeg muudab valu ainult sügavamaks.

Pool aastat on möödas. Käin jälle tööl, kohtun sõpradega, naeratan mitte kohusetundest, vaid sellepärast et tahan. Vahel on mul ikka veel üksildane, kuid ma ei süüdista enam kedagi — ei teda, ega ennast.

Hiljuti küsis ülemus jälle:
– Kuidas sulle raamat siis meeldis?
Ma naeratasin:
– See ei aidanud armastust tagasi saada. Kuid see aitas mind ennast leida.

Kas te olete kunagi mõelnud, et kaitstes ennast, hävitasite ise selle, mis oli kõige kallim?