Varem unistasin, et mu pojal on armsad vanaema ja vanaisa. Nüüd rõõmustan, kui nad leiavad aega lihtsalt helistada

— Te jälle ei tule? — küsisin, tundes, kuidas telefon käes väriseb.
— Kallike, meil on täna palju teha… meil on vaja autopesulasse minna ja filtrid vahetada, — vastas ema, ja taustal kuulsin juba isa häält, kes otsis tööriistakastis midagi.

Ma vaatasin alla pojale, kes mängis vaibal klotsidega. Tal oli vaid kaks aastat ja ta ei mõistnud, miks vanaema ja vanaisa on kogu aeg «hõivatud». Aga mina mõistsin — nad lihtsalt eelistasid asjade eest hoolitsemist inimeste eest hoolitsemisele.

Kui laps sündis, kujutasin ette hoopis teistsugust elu. Kuidas vanemad tulevad külla, kuidas vanaisa õpetab lapselast rattaga sõitma ja ema prae köögis pannkooke. Aga iga kuuga sai üha selgemaks: neil on alati põhjus, miks mitte tulla. Auto, remont, väsimus — mida iganes, välja arvatud «me igatsesime».

Õhtul rääkisin mehele:
— Nad ei tule jälle. Ütlesid, et nad on «hõivatud asjadega».
Ta kehitas õlgu:
— Võib-olla nad lihtsalt ei oska olla väikese lapsega.
— Mis lapsel siin pistmist on? — katkestasin teda. — Nad lihtsalt ei taha olla kohal.

Järgmisel päeval helistasin uuesti.
— Äkki tulete pühapäeval läbi? Poeg ootab teid.
— Oh, me just mõtlesime poodi minna, uusi autovaipu vaatama. Sa tead, et me hoolitseme selle eest.
— Aga meie eest ei hoolitse? — libises huulilt.
— Miks sa nii ütled, — solvus ema. — Me armastame teid, lihtsalt ei taha peale käia.

Panin toru ära ja jäin kauaks istuma vaikusesse. Mu peas keerles üks mõte: «Äkki teen mina midagi valesti?»
Aga mälestus meenutas kohe lapsepõlve pilti — isa nokitses pidevalt garaažis, ema istus teleka ees ja mina mängisin üksinda hoovis. Tõenäoliselt oli nende armastuse viis alati olnud selline — vaikne, eemalolev, läbi tegemiste, mitte läbi sõnade.

Kord ma ei suutnud enam oodata. Võtsin poja käe ja lihtsalt kõndisime nendeni. Kui nad ukse avasid, oli neil näos rohkem üllatust kui rõõmu.
— Me lihtsalt jalutasime lähedal, — valetasime. — Otsustasime läbi astuda.

Isa seisis ukse juures, pühkides käsi õlist, ema askeldas köögis. Pakkusin, et läheksime jalutama — nad keeldusid.
— Meil on tegemist, hiljem. Kui tahad, tule sisse, pirukas on just ahjust välja tulnud.

Istusime laua taha. Ema vaikis, lõikas pirukat, ja mina äkitselt ohkasin:
— Miks te alati leiate põhjuse mitte tulla?
Ta ei tõstnud pikka aega silmi, ja siis ütles tasa:
— Me lihtsalt ei tea, kuidas seda teha. Sinuga oli sama asi… meil on lihtsam parandada, kui tunda. Auto on arusaadavam. Kui see katki läheb — saab parandada. Aga inimestega… hirmutav.

Poeg võttis tükikese pirukat ja naeratas. Ema naeratas vastu, ebakindlalt, aga siiralt.

Paari nädala pärast ta helistas ise:
— Kas te ehk tuleksite meie juurde? Leidsime midagi huvitavat väikesele.

Kui me saabusime, tuli isa vastu, esimest korda võttis pojapoja sülle ja näitas talle oma «püha garaaži». Nad seisid koos ja mulle sai äkitselt selgeks — võib-olla see ongi nende armastus. Mitte selline, nagu lootsin. Aga tõeline.

Vahel on ikka veel valus sellest, mida ei olnud. Katkestatud vestlustest, öeldud «armastan» puudumisest. Aga võib-olla kõik ei oska armastada sõnade ja kallistustega.
Mõned lihtsalt parandavad, ostavad, vaikivad — ja selline on nende viis olla kohal.

Ja ikka veel mõtlen: kas on vaja sundida inimesi lähedasemaks, kui nad oskavad olla vaid kaugelt? Või on armastus — oskus aktsepteerida isegi sellist vaikust?