Abielusin oma naabriga, kellel on 82 aastat. Mitte romantikast, vaid põhjusel, et teda ei saadetaks vanadekodusse

Oleme mitu aastat elanud seinast seina. Ta tervitas alati esimesena, tõi turult kurke, kissitas silmi päikese käes ja naeris nagu poisike. Tal olid mehe käed, kes oli terve elu midagi ehitanud ja parandanud, ning silmad, milles ei olnud kaebust. Lapsed tulid harva — kaks korda aastas, vastavalt plaanile. Viimane kord kuulsin akna all kuiva vestlust «pansionaatidest» ja «mugavatest tingimustest». Ta vastas, et tal on kaheksakümmend kaks aastat, mitte kaheksakümmend kaks haigust, et ta valmistab ise toitu, käib poes, ei ajada tablette segamini ja ei maga päeval. Ja siis ta õhtul koputas minu uksele. Odava veinipudeli ja paberilehega, millel on mingi erakodu aadress, punase pastakaga alla joonitud.

Ta ütles, et ei karda mitte vanadust — vaid üksildust graafiku alusel. Et kuni ta on abielus, on lastel raskem teda «üle kanda» veenda. Vaatasin teda ja mõtlesin endale: mu õhtud on vaiksed, telefon vaikib, töö võtab jõudu, korteris ei lõhna miski peale tolmu. Ja siin on inimene, kes iga päev küsib, kuidas mul läheb, ja kes võib omaenda elust kaduda kellegi teise otsusega.

Esitasime avalduse. Mina — kleidis, mis leiti hommikul riiulilt, tema — vanas ülikonnas, mis lõhnas naftaliini ja tema varasem elu. Tunnistajateks said kioskist müüja ja tema abikaasa; nad itsitasid, aga mulle oli kuidagi rahulik. Perekonnaseisuametis kestis kõik kümme minutit. Pärast kõndisime koju aeglaselt, ta oli väsinud, aga hoidis end sirgelt ja enesekindlalt. Tol õhtul pani ta pliidile hakkliha, ütles ausalt, et retsept on naiselt, keda ta armastas nelikümmend aastat. Ma pesin nõusid ja mõtlesin, kui palju oli selles majas elu enne mind — ja kui palju võiks veel mahtuda.

Igapäevaelu kujunes iseenesest. Ta ärkas kell kuus ja tegi oma viis «legendaarset» kätekõverdust. Ma tulin koju hilja ja rikkusin kohvi — ta jõi ja pööritas silmi. Pühapäeviti keetsime hakkajalgi ja kuulasime raadiot; uudised kõlasid nagu kauge müra, ja köögis lõhnas pipra ja küpsetatud köögiviljade järele. Ta rääkis noorusest: töö tehases, pikad järjekorrad, üks jalgratas kolmele, kuidas ta viis naisele lilli ilma põhjuseta. Ta rääkis ka lastest — mitte kurjalt, vaid väsinuna. Esimest korda mõistsin, et vanemad muutuvad mõnikord täiskasvanud lastele ülesandeks, mida tahaks kiiresti ja emotsioonideta lahendada.

Skennaal oli oodatav. Nad tulid sisse ilma koputamata, kindlad, et päästavad isa. Suuresti paberid, telefonid, kellegi nõuanded internetist, rääkisid sõnadega manipuleerimisest ja eesmärgist. Ma vaikisin. Ta seisis köögis ja valas kohvi nagu alati. Sel hetkel nägin ma peamist: meie abielu on neile veidrus, meile aga viis jääda inimesteks. Uks paugatas, ja korteris jäi rahulik. Ta pani tassi minu ette ja küsis, kas ma kahetsen. Kehitasin õlgu. Mul pole selleks sobivat sõna.

Pool aastat hiljem on elu vähe muutunud, kuid sees on soojemaks läinud. Ta ärkab endiselt liiga vara, heidutab mu kohvi, hoolitseb aknalaual taimede eest. Ma viin prügi välja, täidan kviitungid, jälgin, et tal oleks kuuldeaparaadi patareid olemas, ja — peamine — et ta ei unustaks oma lemmikseriaale vaadata. Õhtuti loeme: tema — ajalehti, mina — kõike järjest. Mõnikord jääb ta toolis lahtise suuga magama, ja ma katan ta villase pleediga, mille tema naine kunagi kudus. Nendel hetkedel muutub mu enda kodu äkki vähem tühjaks.

Ma ei ole päästja ega filmidest noorendav kangelanna. Olen tavaline inimene, kellele ühel hetkel sai selgeks: koos on kergem hingata. Tema ei tõmba mind alla, mina ei mängi kellegi teise tütart. Me lihtsalt jagame pühapäevi, korteri võtmeid ja köögi vaikust. Ja esimest korda üle pika aja lõhnab minu pühapäeval mitte üksildus, vaid toit.

Mõnikord mõtlen, mis tuleb edasi. Keegi meist ei ole igavene. Võib-olla pean ma taas istuma tühjas korteris ja kuulama, kuidas tee jahtub. Võib-olla läheb kunagi ise mul vaja kellegi kätt, et polikliinikusse minna. Kuid praegu on meil harjumusi, mis hoiavad paremini kui tõotused: tema sammud kell kuus hommikul, minu kruus teisel konksul, pühapäevane toidunimekiri. Ja on tunne, mida on keeruline nimetada armastuseks selle tavapärases mõttes, kuid mis on kindlasti formaalsusest olulisem: meil on oluline, et teine ​​oleks koju jõudnud.

Mõnikord paneb ta õhtul minu ette taldriku ja ütleb, et hakkliha tuli välja korralik, kuigi pipart on vähe, ja tema naeratus on poisilik, nagu esimesel päeval. Ma vaatan neid vanade laikudega käsi ja mõistan, et ei eksinud. Mitte inimesega — otsusega. Ma valisin mitte õiguse, vaid elu. Mitte roll, vaid osalus.

Ja jah, las keegi arvab, et meie abielu on ebaõige. Minu jaoks on see kõige tõepärasem osa minu elust viimastel aastatel. Sest esimest korda «kuidas sul läheb?» ei ole viisakusest, vaid asja pärast. Ja esimest korda «ma olen kodus» ei kõla tühjusesse.

Ütle ausalt: kui teie kõrval oleks inimene, kellele saab pikendada mitte noorust, vaid väärikust — kas riskiksite oma «normaalsusega» selleks?