Minu sünnipäeval viis poeg mind hooldekodusse… ja kahetses seda üsna kiirelt

Mul täitus seitsekümmend viis eluaastat. Päev, mida oleksin soovinud veeta oma pere ringis, koos lihtsate sõnadega «palju õnne sünnipäevaks», koos tordi ja küünaldega. Kattesin väikese laua, võtsin oma lemmiktassi ja panin vaasi mõned kuivatatud lilled. Süda värises ootusest: poeg lubas tulla.

Ta saabus koos oma naisega. Käes kimp krüsanteeme, nägudel naeratused, liiga võrdsed, justkui pingutatud. «Täna on meil sulle üllatus, ema, — ütles poeg. — Me tahame, et sa natuke puhkaksid, keskkonna vahetus tuleb sulle kasuks». Kergitasin pead küsimusi esitamata, kuigi sisimas kõik tõmbus kokku. Naisterahva süda eksib harva: otsekohe tundsin, et see pole seotud puhkusega.

Sõit oli pikk. Nad peaaegu ei rääkinud, vaatasid kõrvale. Vaatasin aknast välja mööda lendavaid põlde ja külasid ning meenutasin päeva, kui me mehega mu ema hooldekodusse viisime. Tollal polnud meil valikut: väikesed lapsed, töö, mitte pennigi lisaraha. Ta suri seal kurbuses ja ma süüdistan end kogu elu, et ei suutnud tema kõrval olla. Nüüd kordus lugu — ainult et minuga.

Kuid auto peatus hoone ees, millel oli korralik silt «Kuldne Vanus», jäikusin seest. Poeg hoidis ust, rääkis midagi hoolitsusest ja rahust, aga mina nägin vaid üht — mind ei taheta enam minu enda peres. Sees kõik karjus: «Sa segad neid, oled muutunud üleliigseks».

Tuba oli puhas, uue voodi ja kapiga. Kuid see polnud minu voodi ega minu kodu. Istusin voodi servale ja vaatasin oma käsi — need värisesid, aga pisaraid polnud. Nutmine oli mõttetu: kedagi ei huvita enam minu pisarad.

Öösel sain vaevu silmi kinni. Peas keerlesid mõtted: «Kuidas nii? Ma kasvatasin teda, töötasin hommikust õhtuni, ei lubanud endale kunagi midagi, andsin kõik lastele». Pärast mehe surma hoidsin kodu üksi, säästsin natuke — mul olid oma säästud. Ma arvasin, et need saavad vanaduses toeks, turvapadjaks. Kuid selgus, et oma poja jaoks olin muutunud koormaks varem, kui ma oma nõrkust teadvustasingi.

Hommikul palusin advokaadile helistada. Ma teadsin: kui ta otsustas mind siia jätta, ei pea ma teda kaitsma. Lasin poja kontod külmutada. Maja, millega ta arvestas, ja säästud, mida olin kogunud kogu oma elu, polnud enam tema käsutuses. See ei olnud kerge. Ma armastasin teda. Kuid armastus ei anna õigust kasutada ema kui kasutud asja.

Muutsin oma elu. Müüsin oma korteri linnas ja kolisin tillukesse majja mere ääres. Seal oli aed, hommikune lainemüra ja vaikus, mis esmalt hirmutas, kuid siis sai mu liitlaseks. Hakkasin jalutama, lugema, süüa tegema üksnes enda jaoks. Mul olid naabrid — samasugused üksikud pensionärid, kes mõistsid mind sõnadeta. Esmakordselt üle aastate tundsin, et elan enda jaoks, mitte teiste nõudmiste järgi.

Kolm aastat ei kuulnud ma pojast midagi. Ma ei otsinud teda — ja ei oodanud teda. Kuid oma järgmisel sünnipäeval avasin ukse ja nägin teda. Mitte sellise, nagu teda meenutasin: kõhnunud, väsinud silmadega ja käes niidutaimede kimp. Ta värises nagu poisike, ja ütles vaid: «Vabandust».

Kuulasin teda ja mõistsin: ta oli muutunud. Tema abielu oli purunenud, elu pöördunud pea peale, ja alles siis mõistis ta perekonna väärtust. Andestasin talle sel hetkel, kui nägin, kui raskelt need sõnad talle üle huulte tulid. Kuid ütlesin ausalt: «Meie suhet saab taastada vaid siis, kui alustad selle ehitamist austusest. Ma olen ema, aga ma olen ka inimene».

Sellest ajast peale külastas ta mind sageli. Ilma kingitusteta, ilma kärarikaste sõnadeta — lihtsalt istus minu kõrvale, kuulas, tõi oma kohaloleku. Ja mina õppisin jälle naeratama.

See lugu õpetas mind tähtsaimat: isegi kõige tugevam emalik armastus ei peaks muutuma lõputuks ohvriks. Austust ei tohiks nõuda vere hinnaga, seda tuleb välja teenida tegudega. Ja mõnikord on ainus viis seda meelde tuletada — näidata, et ka emal on piirid.

Aga kas teie suudaksite andestada lapsele, kui ta teie sünnipäeval viiks teid sinna, kus peate oma elupäevi veetma võõraste seas? Või on olemas tegusid, mille järel andestamine on liiga kõrge hind?