Tavaline laupäev: pesupesemine, koristamine, toiduvalmistamine… kuni abikaasa üks lause pööras kõik pea peale

Laupäeva hommikul tegelesin pesupesemisega, kui mu mees astus tuppa ja ütles nagu muuseas: – Tere, kallis. Minu pere kavatseb täna meid külastada. Ära muretse. Sul on umbes neli tundi, mitte rohkem. Ema, isa, õde lastega. Mitte midagi erilist. Lihtsalt veidi koristada, poodi minna, õhtusöök valmistada. Noh, et mitte häbisse jääda.

Ja nagu muuseas, heitis ta diivanile, sirutas jalad välja ja hakkas telekapulti klõpsima, justkui oleks see täiesti tavaline laupäev. Mul oli valusalt kõrini sellest, et olin tema tasuta peresündmuste organiseerija. Seetõttu naeratasin armsalt: – Muidugi, kallis. Lähen kohe poodi. Võtsin võtmed, läksin välja, istusin autosse… ja sõitsin minema. Aga mitte poodi. Ma otsustasin… 

Otsustasin lahkuda. Lihtsalt niisama. Ilma kotita, ilma nimekirjata, ilma plaanita. Käivitasin mootori ja mootori müra tundus mulle kõige ausam heli viimase aja jooksul. Sõitsin, kuhu silmad vaatavad, ja mõtlesin, et kui ma nüüd tagasi pööran, saab kõigest jälle tavapärane rutiin: ostan toidukraami, pesen põrandaid, keedan suppi, panen liha ahju, naeratan tema emale, valan teed tema isale, korjan mänguasju tema õe laste järelt, ja siis, kui nad lahkuvad, pesen jälle nõusid, panen laudlina kokku ja istun inimese kõrvale, kes isegi ei küsi: «Aga kuidas sulle sobib?»

Parkisin auto jõe äärde ja jäin sinna. Telefon vibreeris — lühikesed sõnumid küsimuste ja käskudega: «Kus oled?», «Osta rohelisi õunu», «Emale parem kana, ilma maitseaineteta», «Kui kaua läheb magustoidu tegemiseks?». Vaatasin ekraani ja tundsin end kummaliselt: nagu see ei juhtuks minuga, nagu keegi teine elaks seda elu, aga mina ainult jälgin ega saa sekkuda. Lülitasin hääle maha ja panin telefoni kindalaekasse. Mul oli hirm ja samal ajal kergendus.

Istusin ja mõtlesin, kuidas see kõik alguse sai. Kõik tundus olevat normaalne. Armastus, lihtsad rõõmud, «meeskond». Aja jooksul muutus «meeskond» märkamatult «sina tee». Alguses pisiasjad: helista tema emale, pane arsti juurde aeg kirja, osta kingitus tema õele, telli meister koju. Hiljem rohkem: korralda pereõhtusöök, võta vastu pakk, vii tema dokumendid. Naersin enda üle: «No ma ju suudan, pole raske». Ja tõesti, see polnud raske — seni, kuni mõistsin, et minust pole enam midagi näha. Kodu oli täis rolle: ema, isa, õde, lapsed, külalised. Oli ametikoht: juht. Kuid mina olin kadunud.

Tulin autost välja ja kõndisin piki jõeäärt. Oli jahe, tuul keerutas juukseid. Ma ei teadnud, kuhu minna. Lihtsalt kõndisin. Tahtsin sõbrannale helistada, kuid meenutasin, mida ta viimasel korral ütles: «No sa ise valisid. Mehest pole mõtet loota. Kanna ära». Ma ei tahtnud kannatada. Ma ei tahtnud jälle muutuda kellekski, kes alati «mõistab», «katab», «jõuab».

Astusin sisse väikesesse kohvikusse. Tellisin teed ja tavalise kuklitüki. Istusin akna ääres ja vaatasin, kuidas inimesed mööduvad. Lähedal vaidlustas üks paar mingil teemal. Nad olid naljakad, elus. Nad nägid välja nagu kaks inimest, kellel on õigus vaielda ja leppida. Sellist õigus olla mul oli ammu vaja — olla olemas. Võtsin telefoni ja kirjutasin ühe sõnumi: «Külalisi ei tule. Ma lahkusin. Pange maja ise korda». Vajutasin «saada» ja sulgesin silmad. Minut hiljem algasid kõned. Ühtegi neist ma vastu ei võtnud.

Ma mõistsin, et tulen tagasi. Mul ei olnud illusioone, et võib lihtsalt lahkuda ja enam kunagi mitte tagasi tulla. Seal on minu kodu, asjad, fotod, minu kruus, minu pleed. Seal on tema televiisori müra ja odekolonni lõhn, mida ma olen ammu lakanud märkamast. Kuid täna ei tahtnud ma kohe tagasi minna. Täna tahtsin katsetada, kas mul on olemas oma hääl, kui pole kedagi teist lähedal.

Istusin ja kirjutasin talle kirja — päris kirja, märkmikust lehele, mida olen ammu kaasas kandnud, kuid mitte kunagi avanud. Kirjutasin sellest, kui valus on igal laupäeval kuulda lauset «Ära muretse, sul on paar tundi aega» ning näha, kuidas ta end diivanile sätib, nagu ma oleksin kohaletoimetamisteenus. Kirjutasin, et mul on vaja partnerit, mitte ülemust. Et ma ei taha enam olla see, keda ei märgata, kuni kõik töötab. Et selles majas on mul ka vabu päevi, väsimus, soov, keha, uni. Et ka mina tahan vahel pikali heita ja pulti klõpsata. Et mul on vaja lihtsat «aitäh», lihtsat «kuidas sul läheb?», lihtsat «teeme koos». Kirjutasin ja nutsin, sest lõpuks räägisin endale tõtt.

Mäletasin tema ema. Hea naine, kuid range. Talle meeldib kord, talle meeldib õpetada. Ta rääkis mulle alati, kuidas «peab» olema. Peab oskama, peab kannatama, peab olema tark. Püüdsin olla tark, nagu tema ette kujutas. Ja muutusin märkamatuks. Ehk on tarkus mitte kõike kannatada. Võib-olla on tarkus ükskord kodust lahkuda ja minna mitte poodi, vaid enda juurde.

Telefon vibreeris jälle. Tema sõnum: «Kas oled hulluks läinud? Pere tuleb». Siis veel üks: «Tule kohe tagasi». Siis tema õe kõne: «Ära vea alt». Siis tema ema kõne: «Hea perenaine nii ei käitu». Istusin, hoidsin käed laua all, et nad ei väriseks, ja mõtlesin, et enam ei taha ma olla «perenaine» nende arusaamade järgi. Ma tahan olla inimene. Naine. Naine. Mitte funktsioon.

Tasusin, väljusin, istusin jälle autosse ja sõitsin mitte koju. Sõitsin oma ema juurde. Me pole ammu tõeliselt rääkinud. Ta avas ukse ja imestas — helistamata, ette teatamata. Vaatas mind, mõistis kõike või peaaegu kõike. Ütles: «Astuge sisse». Võtsin jope ära, istusin toolile ja mind valdasid emotsioonid. Rääkisin, kuidas see on — elada inimesega, kes siiralt ei näe, et sina oled elus. Kuidas on naeratada tema perele, kui sind seest väsimus mürgitab. Kuidas on vaikida, sest «pole aeg» ja «ära riku meeleolu». Ema kuulas ja hoidis mul käest kinni. Siis ütles ta vaikselt: «Aga kas sa oled kordki talle öelnud? Mitte vaikinud, vaid rääkinud?»

Jäin vait. Ei. Otsesõnu — ei. Ma vihjasin, olin väsinud, lõin ustega, lakkasin vahel kokkamast, lootes, et ta ise millestki aru saab. Ta ei saanud aru. Ta ei ole kuri. Ta on lihtsalt harjunud. Me kõik oleme harjunud — kui naine on lähedal, saab kõik tehtud. Ise märkab, ise ostab, ise teeb süüa, ise lohutab, ise mõtleb välja. Ja kui väsib — «puhka pärast».

Istud oma ema köögis ja saad aru, et kui ma nüüd tagasi lähen ja jälle kõik nagu tavaliselt teen — reedan iseennast. Kui üldse tagasi ei lähe — reedan kõik, mis meid ühendas. Ilmselt on kuskil keskel aus tee. Öelda. Mitte vihjata. Mitte vaikida. Öelda, et nii enam ei saa. Et ma lahkun mitte teistele ellu, vaid rollist, kuhu mind suruti. Et kui ta tahab meid, mitte tasuta teenust, peame me reegleid muutma.

Helistasin talle ise. Ütlesin rahulikult: «Täna külalisi ei tule. Kui sa soovid, võime kutsuda neid mõnel muul päeval, kus sina võtad enda peale pool ülesandeid. Täna jään ma oma ema juurde. Homme räägime. Täiskasvanute kombel. Ilma karjumiseta. Kas me elame kahekesi või üldse mitte». Teisel pool oli vaikus, siis viha, siis etteheited. Kuulasin ega õigustanud end. Esimest korda pikka aega.

Õhtul heitsin magama oma toas. Mul oli hirm, aga nii mugav ja vaba. Mõtlesin, et homme saab olema keeruline. Seal on solvumine, vestlused, etteheited. See saab olema valus. Kuid äkki, esimest korda, saab see olema aus.

Ma ei tea, kuidas see lõppeb. Ma tõesti ei tea. Võib-olla ta mõistab. Võib-olla mitte. Võib-olla me leiame kesktee. Võib-olla pean uuesti päriselt kohvri pakkima. Kuid ma tean üht: täna ma lakkasin olemast teiste õnne juht. Täna valisin enda — mitte kellegi asemel, vaid lootusega, et ka mind võib näha.

Olge ausad: kas te olete kunagi lahkunud, et naasta teisena — kuulatud? Või jäite ja vaikisite, sest nii on lihtsam kõigile peale teie?