Kellel on asi selles, kui palju ma olen lahutanud? Kas lahutus on häbiasi?

Praegu olen peaaegu 52-aastane. Ja ma ei ole abielus. Täpsemalt, olen seal olnud mitu korda, kuid praegu elan üksi ja ei kahetse midagi. Olen õnnelik naine. Ja elu sujub mul hästi. Jah, ma pole enam noor, kuid meestepoolse tähelepanu puudust pole – mehed jätkavad minu eest hoolitsemist, komplimente tegemist, õhtusöökidele kutsumist. Kuid ma tunnistan ausalt: pereelu on mulle lihtsalt igavaks muutunud. Olen aru saanud, et tõsiseid suhteid, eriti seaduslikke, ma ei taha.

Olen abiellunud neli korda. Ja iga kord otsustasin just mina lahutada. Mul ei ole häbi. Pean seda ausamaks, kui elada tühjas abielus, kus pole ammu enam ei armastust ega austust. Kui kaks inimest ei vaata enam ühes suunas, siis mis mõtet on klammerduda rusudesse? Lahku minnes annad endale võimaluse uuele elule. Kuid, vaadates ümbritsevate reaktsioone, jagavad vähesed minu vaateid.

Peaaegu kõik sõbrannad arvavad, et naine ilma mehest pole üldse naine. Nad pühendavad end perele viimse tilgani. Nende mehed on sellest ammu aru saanud ja nüüd kasutavad seda ära: nad ei hinda, ei austa, mõnikord lausa alandavad. Aga sõbrannad hoiavad ikka abielu kinni, õigustades ebaviisakust ja ükskõiksust sellega, et “nii on kõigil”. Nad on siiralt veendunud: parem halb mees kui üldse mitte.

Aga mina arvan vastupidi. Mulle on parem üksi olla kui suhetes, kus mind ei kuulata, ei mõisteta ega austata. Minu abielud olid erinevad: esimene – nooruslik naiivsus, teine – katse “korraks asuda”, kolmas – usaldusväärse toetuse otsimine, neljas – soov tõestada endale ja teistele, et ma veel oskan armastada. Aga iga kord nurgapääsemine oli ikka sama: kui armastus kadus, jäid alles ainult kodused harjumused, ärritus ja ükskõiksus. Läksin ära mitte sellepärast, et poleks tahtnud võidelda. Lahkusin, sest sain aru – võitlemiseks pole midagi.

Algul oli hirmus. Pärast esimest lahutust tundus mulle, et elu on läbi, et olen endale külge kleepinud märgi “lahutatu”. Aga aeg näitas: see polnud lõpp, vaid millegi uue algus. Iga järgneva lahkumineku puhul kartsin aina vähem ja õppisin aina rohkem end kuulama. Lõpetasin teiste arvamustesse vaatamise. Inimesed leiavad alati põhjuse hukka mõista – abiellusid liiga vara, lahutasid liiga hilja, liiga palju mehi, liiga vähe kannatust. Kuid see on minu elu ja ainult mina elan seda.

Praegu naudin vabadust. Ärkan hommikul ja tean: keegi ei urise, et valmistan kohvi liiga kaua või lähen magama liiga hilja. Võin reisile minna ilma luba küsimata ja marsruute kooskõlastamata. Võin lugeda kuni kella kolmeni öösel, võin üksinda köögis tantsida. Need on väikesed asjad, kuid just nendest koosneb õnnetunne.

Mõnikord sosistavad mu sõbrannad mu selja taga: öeldakse, et Marina (nimetagem mind nii) “elas üle” neli meest, aga on ikkagi üksinda. Neile tundub, et see on tragöödia. Aga mina näen selles minu vabadust, minu valikut ja ausust iseendaga. Olen elanud erinevaid elusid, proovisin, eksisin, proovisin uuesti. Ja nüüd tean kindlalt, mida tahan – ja mida mitte.

Ja mis kõige tähtsam – ma ei tunne end ebaõnnestununa. Mul on lapsed, mul on töö, mis toob rõõmu, mul on kodu, kus on hubane. Ja veel on mul enda mina. See, kes lõpetas kartma olla “mitte nagu kõik teised”.

Võib-olla ma ei abiellu enam kunagi. Või ehk kohtun inimesega, kellega tahan veeta oma ülejäänud elu. Kuid üht tean kindlalt: isegi kui see ei juhtu, olen ikkagi õnnelik.

Sest õnn ei ole mitte tempel passis ega ühine foto tähtpäeval. Õnn on oskus olla iseendaga aus ja elada nii, nagu süda ütleb.

💬 Aga mida sina arvad – kas on parem jääda igal juhul abielusse või omada julgust lahkuda, et mitte kaotada eneseolemist?