Mees aitas hundikutsikat ja tema vigastatud ema, hoolitses nende eest ja nad tänasid teda varsti…
Ühel päeval kevade keskel täitus mets lindude murelike häältega. Nikolai, mitte enam noor, kuid lahke ja maailmale tähelepanelik inimene, kõndis oma koduküla serval — sinna viisid teda pikad õhtused jalutuskäigud. Äkitselt kuulis ta vaikusest summutatud piiksumist ja ähmast sahinat eelmise aasta lehtede seas.
Ta küürutas, vaatas tähelepanelikult — ja nägi, kuidas okste alt piilus ettevaatlikult välja väike hundikutsikas. See oli kõhn, hirmunud ja külmast värisev. Lähedal, vaevaliselt pead tõstes, lamas tema ema — täiskasvanud emakaskundir, kelle käpp oli verine. Nikolai mõistis: loomad on hädas ja ei suuda omal jõul hakkama saada.
Mees ei mõelnud kaua. Ta tõi kodust sooja teki, vett ja veidi liha, meelitas hundikutsika lähemale — ja üllatuseks astus väike ettevaatlikult ligi. Emakaskundirl samas nõrgalt urises, kuid lubas end sooja tekiga katta. Nii algasid nende pikad päevad koos veeta. Nikolai tõi neile iga päev toitu, puhastas hoolikalt emakaskundi haava, rääkis temaga lahkelt ja rahulikult, tehes kiireid liigutusi vältides.
Hundikutsikas, kuigi alguses kartis, harjus tasapisi inimese kätega. Ta hakkas toidu poole sirutama, lubas oma kõrva tagant sügada. Isegi täiskasvanud emasloom hakkas mõne päeva möödudes Nikolaisse vaatama vähema ärevusega. Ühel päeval, kui ta söögiga tuli, kohtas ta tema pilku — tema silmades ei olnud enam hirmu, vaid ainult väsimus ja tänulikkus.
Möödus mitu nädalat. Ema hundi käpp paranes, karv hakkas taas särama, hundikutsikas sirgus ja jooksis juba mitte kartlikult, vaid enesekindlalt läheduses. Nikolai mõistis: on aeg hüvasti jätta. Ühel hommikul ei leidnud ta oma metsasõpru tavapärasest kohast. Ta seisis pikka aega metsa serval, tundes kurba tühjust, nagu oleks ta kaotanud osa endast.
Kuid mõne päeva pärast, varasel õhtutunnil, kui mees istus maja juures, tuli hundiema vaikselt tema väravani. Tema järel — juba kasvanud hundikutsikas. Nad ei tulnud liiga lähedale, kuid vaatasid pikalt silma. Ema hundi vaikselt ulgus, ja hundikutsikas rõõmsalt hüppas tema kõrval, justkui öeldes: “Aitäh!”
Nikolai mõistis: see on nende hüvastijätt ja tänu. Tema süda pigistus kurbusest, kuid läks soojemaks — sest ta kinkis neile võimaluse edasi elada.
Ja sellest ajast, kui metsas kostus pikk hundi ulu, naeratas Nikolai läbi pisarate. Ta teadis: see on tänu märk neilt, kellele ta kunagi appi tuli.
