Sa aitasid vanaemale kottidega, kuid selgus, et see on sinu lapsepõlve naaber

Sel õhtul kiirustas Sebastian. Peale pikka päeva unistas ta ainult vaikusest, teetassist ja pleedist. Majasissekäigu juures märkas ta eakat naist kahe raskete kottidega. Ta seisis, kergelt kummardununa, nagu koguks jõudu trepist ülesminekuks. Lift, nagu ikka, jälle ei töötanud.

Ta möödus temast, siis peatus. Pöördus tagasi.
— Kas ma võin aidata? — küsis ta vaoshoitult.

Naine tõstis pilgu. Soojad, tähelepanelikud, veidi väsinud.
— Aitäh, noormees. Ei arvanudki, et keegi märkab.

Sebastian võttis kotid. Need olid rasked — kartulid, purgid, midagi paberisse mähitut. Nad tõusid aeglaselt, mööda vanu, veidi kriuksevaid trepiastmeid.

— Mis korrusele?
— Kolmandale. Varasemalt — seitsmendale, aga siis vahetasin. Vanad kondid ei armasta kõrgust, — naeratas naine.

Ukse juures peatus ta, otsides võtmeid. Ja äkki vaatas teda kuidagi eriliselt.
— Oota… Kas sa pole Mari poeg? Sebastian? Ülakorruselt?

Ta jäi seisma.
— Jah… Ja teie?..

— Ma olen ju Emma. Seesama, kelle juures sa lapsepõlves alati kassi juurde põgenesid. Mäletad Brunot? Halli logardit?

Ta äkki meenutas: jah, oli selline kass, suur ja aeglane. Ta lebas aknalaual ja lasi end silitada ainult mõnele. Ainult temale — poisile raamatuga ja lõputute küsimustega.

— Jumal… muidugi. Te andsite mulle piparmündikommi, kui ma käed pesin, — naeris ta.

– Ja sa peitsid end meie juures, kui olid ema peale vihane. Arvasime siis, et sa saad kirjanikuks. Või teadlaseks.

Ta punastas.
— Sain IT-spetsialistiks.

— See on ka hea, — noogutas Emma. — Peamine on olla hea inimene. Ja see, nagu elu näitab, muutub aina haruldasemaks.

Nad seisid vaikuses. Siis kutsus ta ta teele. Ta keeldus — mitte viisakusest, vaid sellepärast, et ei tahtnud häirida seda õrna, peaaegu maagilist pausi mineviku ja oleviku vahel.

— Aga ma tulen kunagi läbi. Tõesti, — ütles ta. — Ja tänan Brunot. Ta oli esimene, kes mind katkestamata kuulas.

Emma naeratas, ja selles pilgus oli nii palju soojust, et Sebastianile tundus järsku kergem hingata. Nagu keegi oleks talle vaikselt meelde tuletanud, et juured — see pole ainult aadress, vaid inimesed, kes mäletavad sind, kui sa veel olid keegi alguses.

Ta astus alla juba aeglasemalt. Päev tundus äkki teistsugune. Sest kusagil kolmandal korrusel oli jälle Emma. Teega, mälestustega ja selle erilise pilguga, mida suudavad säilitada ainult head südamed.