Ilmus välja pärast 25 aastat vaikust. Nüüd tahab olla vanaisa…

Ema vaatas mu telefoni ekraani kaua. Ootasin, et ta ütleks: „Ära vasta talle.“ Või vähemalt küsiks, mida tal pärast kõiki neid aastaid veel vaja on. Aga ema ulatas telefoni mulle tagasi ja ütles vaikselt: „Katriin, selle otsuse pead sa ise tegema.“

Ekraanil oli sõnum mehelt, kes polnud minuga ühendust võtnud kolmkümmend aastat. Minu isalt.

Olen 35-aastane, elan Tartus, mul on abikaasa ja kaks last, kaheksa-aastane tütar ja viieaastane poeg. Minu elu on praegu üsna tavaline. Hommikuti otsime kadunud kindaid ja kiirustame kooli ning lasteaeda, õhtuti teeme süüa, kontrollime koolikotti ja vaidleme selle üle, kes peab mänguasjad kokku korjama. Ma pole aastaid mõelnud, et minu elust oleks midagi puudu. Aga üks Facebooki sõnum tõi tagasi asjad, mille olin enda arvates ammu seljataha jätnud.

Olin viiene, kui isa meie juurest ära läks. Ta oli armunud teise naisesse ja otsustas alustada uut elu. Sellest, kuidas kõik täpselt juhtus, sain aru alles palju hiljem. Lapsena teadsin ainult seda, et isa riideid polnud enam kapis ja tema kingad olid esikust kadunud. Esimestel kuudel küsisin emalt pidevalt, millal ta tagasi tuleb. Hiljem lõpetasin küsimise.

Kõige kummalisem on see, et mul pole temast isegi palju mälestusi. Mäletan tema tumedat jopet, seda, kuidas ta mind vahel õlgadel kandis, ja üht suvepäeva, kui sõime koos jäätist. Rohkem on mul mälestusi sellest, kuidas teda ei olnud. Koolipidudel vaatasin teiste laste isasid. Sünnipäevadel teadsin juba ette, et tema ei helista. Kui lõpetasin põhikooli, seisis ema lillekimbuga saali ukse juures üksi. Sama oli gümnaasiumi lõpetamisel.

Ema kasvatas mind üksinda. Ta töötas mõnda aega isegi kahes kohas, sest raha oli vähe. Tal polnud uut mantlit vaja, sest „vana kõlbab veel küll“, aga minu klassiekskursiooni raha leidis ta alati. Alles täiskasvanuna sain aru, kui palju asju ta endale lubamata jättis. Isa ei olnud nende aastate jooksul meie elus. Ei kirju, telefonikõnesid ega sünnipäevakaarte. Mitte midagi.

Seepärast tunduski tema sõnum nii ebareaalne. Ta kirjutas: „Tere, Katriin. Ma ei tea, kas mul üldse on õigust sulle kirjutada. Olen seda sõnumit alustanud kümneid kordi ja alati kustutanud. Kui sa lubaksid, tahaksin sinuga vähemalt korra kohtuda.“

Ma ei vastanud. Järgmisel päeval tuli teine sõnum. Ta kirjutas, et oli minu kohta ühiste tuttavate kaudu natuke kuulnud ja teadis, et mul on pere ja lapsed. Siis tuli lause, mille juures pidin telefoni käest panema. Ta kirjutas, et kui mina kunagi luban, tahaks ta oma lapselapsi tundma õppida.

Just see tegi mulle kõige rohkem haiget. Lapselapsi? Ta ei tundnud korralikult isegi omaenda tütart. Ta ei teadnud, milline laps ma olin, milliseid raamatuid lugesin, kuidas ma ülikooli läksin, millal abiellusin. Ta polnud näinud mind pruudina ega hoidnud süles kumbagi minu vastsündinud last. Ja nüüd tahtis ta olla vanaisa.

Rääkisin sellest abikaasale. Tema ütles, et toetab mind ükskõik, mida ma otsustan, kuid soovitas mul mitte teha otsust ainult esimese viha pealt. See ajas mind isegi natuke närvi. Mulle tundus, et kõige lihtsam oleks olnud kuulda: „Blokeeri ta ära.“ Siis poleks mul olnud vaja enam millelegi mõelda.

Kõige rohkem kartsin sellest emale rääkida. Arvasin, et tema jaoks avab see vana haava. Näitasin talle sõnumit ja ootasin, et ta vihastaks. Aga ema oli üllatavalt rahulik. Ta luges kõik lõpuni, pani telefoni lauale ja vaikis mõnda aega.

Siis ütles ta: „Mina olen oma elu temata ära elanud. Ära tee otsust minu pärast. Kui sa ei taha teda näha, siis ära näe. Kui tahad temalt midagi küsida, mine ja küsi. Aga tee seda enda, mitte minu pärast.“

Need sõnad tegid asja veel raskemaks.

Mõni päev hiljem küsis mu kaheksa-aastane tütar täiesti juhuslikult, miks tal on ainult üks vanaisa. Ma polnud talle isa sõnumist midagi rääkinud. Vastasin, et minu isa elab meist eraldi ja me ei suhtle. Tütar mõtles natuke ja küsis: „Aga miks?“

Ma ei osanud talle vastata nii, et kaheksa-aastane sellest aru saaks.

Sellest õhtust alates olen endalt küsinud midagi muud. Kas minu suhe isaga ja tema võimalik suhe minu lastega on üks ja sama asi? Ühest küljest ei taha ma lasta oma laste ellu inimest, kes suutis kord omaenda lapse juurest lihtsalt ära minna. Teisest küljest mõtlen, kas inimene võib kolmekümne aastaga muutuda. Ma ei tea, milline ta praegu on. Ma tean ainult seda, milline isa ta mulle oli.

Tema esimene sõnum saabus kolm nädalat tagasi. Ma pole siiani vastanud. Mõnikord avan selle ja tahan kirjutada: „Sa jäid kolmkümmend aastat hiljaks.“ Teinekord mõtlen, et võib-olla võiksin temaga ühe korra kohtuda. Ilma lasteta. Lihtsalt istuda kuskil kohvikus tema vastas ja lõpuks küsida neid küsimusi, millele viieaastane Katriin kunagi vastust ei saanud.

Aga siis tuleb tagasi seesama mõte: miks pean mina nüüd otsustama, kas anda talle võimalus, kui tema otsustas kolmkümmend aastat tagasi minu eest?

Telefonis on tema sõnum endiselt vastuseta. Ja ma tõesti ei tea, kas vajutada „vasta“ või jätta kõik nii, nagu see oli kõik need aastad.

Mida teeksite teie minu asemel? Kas kohtuksite isaga vähemalt ühe korra ja annaksite talle võimaluse selgitada, miks ta kolmekümneks aastaks kadus? Ja kas lubaksite tal kunagi oma lapselastega kohtuda või on mõned uksed pärast nii pikka vaikust juba lõplikult suletud?