Minu poiss-sõber kutsus mind jõuludeks oma pere juurde, kuid kui nad näitasid mulle oma perefotosid, olime kõik üllatunud

Jõulud on imede aeg ja sel aastal olin kindel, et see püha jääb mulle igaveseks meelde. Minu poiss-sõber Mart oli eriline inimene. Me kohtusime juhuslikult – põrkasime kohvikus kokku, kui ta kogemata kohvi mulle peale ajas.

Alguses arvasin, et see on lihtsalt naljakas hetk, kuid nii algas meie lugu. Mart oli lahke, hooliv ja erakordselt karismaatiline. Mõne kuu möödudes kutsus ta mind jõule oma perega veetma.

Ma valisin kaua kingitust tema vanematele ja kleiti, milles ma tunduksin nii elegantsena kui ka mugavana. Erutus oli meeletu, sest see oli esimene kord, kui ma kohtusin tema lähedastega. Mart rääkis, et tema pere on väga sõbralik ja soe. „Nad armastavad sind kindlasti,“ kinnitas ta mulle, hoides tugevalt mu kätt.

Kätte jõudis päev. Astudes nende hubasesse majja, tundsin kaneeli, küpsetiste ja millegi koduse lõhna. Mardi vanemad, Liina ja Toomas, võtsid mind vastu naeratuste ja sooja kallistusega. Tema noorem õde Kadri tõmbas mind kohe vestlusesse moe ja filmide teemal. Kõik tundus täiuslik.

Piduliku õhtusöögi ajal me rääkisime, naersime, ja ma tundsin, et olen peaaegu osa sellest perest. Pärast õhtusööki pakkus Mart mulle nende perealbumit näidata. „See on meie traditsioon, – ütles ta, – igal aastal meenutame parimaid hetki, jagame lugusid ja unistame tulevikust“.

Istusime kõik elutoas kuuma teetassiga. Mart tõi paksu albumi ja hakkas selle lehti keerama. Esimestel lehekülgedel olid tema lapsepõlvefotod: lokkis poiss ulaka naeratusega, hoides ema ja isa käest kinni. Kadri hakkas kohe tema veidrate soengute üle naerma, ja Toomas meenutas, kuidas Mart kord rattaga naabri tiiki kukkus.

Aga siis juhtus midagi ootamatut. Mart keeras järgmise lehe ja kõik tardusid. Fotol oli pere – tema vanemad, Kadri ja… mina.

„Oodake, – sosistasin, näidates fotole. – See on võimatu. See olen ju mina?“

Foto oli tehtud umbes kakskümmend aastat tagasi. Sellel oli väike tüdruk, kes nägi välja täpselt nagu mina, istumas Liina süles. Ta hoidis käes nukku, mis meenutas mulle üht lapsepõlve lelu.

Liina tundus segaduses. „See… see on Julia. Ta oli meie sõprade tütar. Nad jätsid ta sageli meie juurde, kui nad asju ajasid. Kuid siis nad äkki kadusid ja me kaotasime nendega kontakti.“

Mu süda hakkas kiiremini lööma. Tüdruku nimi kattus minu omaga ja lapsepõlvemälestused hakkasid pinnale tõusma. Hämarad kujutised, mida ma kunagi ei suutnud ühendada, said nüüd tähenduse. Ma mäletasin pehmet tekki, mandariinilõhna ja naist, kes kutsus mind „oma tähtsaks pärliks“.

Hakkasime uurima, kes need sõbrad võisid olla. Mart tõi vana kasti dokumentide ja kirjadega. Nende hulgas leidis Liina kirja, mille oli kirjutanud mu ema, ja seal oli tema nimi ja aadress. Mul oli vaevu võimalik pisaraid tagasi hoida, kui mõistsin, et see võis olla võtmehetk minu mineviku ja oleviku vahel.

Mu ema rääkis minevikust harva. Ma teadsin ainult seda, et mingil eluhetkel pidi ta kolima teise linna. Nüüd, nende majas olles, hakkasin mõistatusi kokku panema.

Selgus, et Liina ja Toomas olid tõesti minu ema lähedased sõbrad. Kui ta raskeid aegu elas, toetasid nad teda. Kuid siis katkestas ema äkki kõik sidemed. Miks? Seda ma veel ei teadnud.

Jõuluöö muutus sügavateks vestlusteks, tõeotsinguteks ja ootamatuteks paljastusteks. Mina ja Mart mõistsime, et meie kohtumine polnud lihtsalt juhus. See oli midagi enamat, nagu oleks saatus otsustanud ammu katkenud niidid kokku siduda.

Sel õhtul leidsin mitte ainult armastuse, vaid ka killukese oma kaotatud lugu. See jõulumuinasjutt tuletas mulle meelde, et imed on olemas ja mõnikord tuleb minevik tagasi, et anda meile võtmed olevikku.