Ma sain kohe aru, et midagi on juhtunud, kui poeg koju jõudis…
Minu poeg Tanel läks nädalavahetuseks sõpradega reisile. Kui ta tagasi tuli, ei liikunud ta minust eemale. Ta käis mul nagu vari järel ja üritas pidevalt kallistada. Sel hetkel kuulsin temalt nii palju komplimente, kui pole terve elu jooksul kuulnud. Lühidalt öeldes tundus Taneli käitumine väga kummaline.
Ma sain aru, et midagi on juhtunud, ja küsisin:
— Poeg, kas sa oled mingisse sekti sattunud või mis? Sa käitud väga veidralt, — rääkisin tõsiselt, kuid tema jätkas minu kallistamist.
— Ema, mis sektist sa räägid? Sa ju tead, et ma ei usu üldse mitte midagi.
— Aga mis siis sel reisil juhtus?
— Lihtsalt Rasmus kaotas oma telefonil võrgu. Ta palus minu oma, et emale kirjutada. Hiljem ma nägin kogemata nende vestlust:
12.06. „Kas te olete juba kohale jõudnud?“
„Aga nüüd?“
„Miks nii kaua?“
„Kas te pole veel saabunud?“
„Kas sa kindlasti ei eksinud ära? Te oleksite pidanud tund aega tagasi kohal olema!“
„Rasmus, räägi tõtt. Kus te olete? Mida sa oma emalt varjad?“
„Isa ütles, et te ei läinud üksinda, vaid koos tüdrukutega. Kas see on tõsi? Ära tee rumalusi! Mõtle peaga!“
„Ja mingit alkoholi. Kui ma teada saan, et sa jõid, on sinuga lõpp!“
„Rasmus, ära mine järve äärde. Seal on mäed, vesi on väga külm. Kas sa upud või jääd haigeks. Ma sind ravima ei hakka!“
„Rasmus, kas te olete juba teel?“
„Miks jälle nii kaua?“
„Rasmus, võta tablett, et sind ei iiveldaks!“
— Ja selliseid sõnumeid tuli päevas rohkem kui 50. Aga nüüd vaatame, kuidas meie omavahel kirjutasime, — pakkus Tanel.
12.06. „Kas te olete juba kohale jõudnud? Kas kõik on korras? Kas tüdrukud on ka teiega?“
13.06. „Kandsin su kaardile raha. Kas piisab?“
14.06. „Puhka, poeg. Kõike head.“
15.06. „Ei, poeg, täna tule koju. Homme on sul tähtis päev, sa pead end välja puhkama. Ja ära kuritarvita ema headust.“
Ma arvan, et 18-aastased lapsed peaksid saama olla vabad. Miks ma peaksin kontrollima iga oma täiskasvanud poja sammu ja keelama tal tüdrukutega kohtuda?
Olin ju 18-aastaselt ise juba abielus. Mind käsutas koju mu mees, mitte vanemad. Ma tahan, et Tanelil oleks särav noorus.
Las ta lõbutseb täiel rinnal, et hiljem täiskasvanuna ei kahetseks kaotatud võimalusi. Loomulikult ei räägi keegi täielikust vabadusest. Ta teab, et ei tohi piire ületada.
Tanel kallistas mind uuesti ja ütles, et hindab meie suhet väga. Ta nimetas mind maailma parimaks emaks ja mul tulid pisarad õnnest silma. Pole midagi meeldivamat kui teadmine, et sinu headust, pingutusi ja tolerantsust hinnatakse.
On suurepärane, kui vanemate ja laste vahel saab vältida toksilisust suhetes. Aga kõik seda ei mõista.
