Kalanhoe – kirurg ilma skalpellita. Elu lill

Paljude inimeste jaoks muutub toataimede kasvatamine põnevaks hobiks, mis pakub mitte ainult rõõmu, vaid ka kasu tervisele. Paljud taimed täidavad mitte ainult dekoratiivset funktsiooni, vaid neil on ka ravivad omadused.

Üks selle rühma silmapaistvamaid esindajaid on kalanhoe. Täna saavad aednikud valida paljude selle taime liikide vahel, mis kaunistavad suurepäraselt iga aknalauda. Ja kui soovite sellest taimest kasu saada ka oma tervisele, soovitame tutvuda kalanhoe raviomadustega ja teada saada, kuidas neid kõige paremini kasutada.

Kalanhoe liigid

Kõigepealt tuleb märkida, et mitte kõik toataimed ei oma tervendavaid omadusi. Selleks, et kasutada kalanhoe raviomadusi, peate eelnevalt uurima, millised liigid selleks sobivad. Kokku on üle 200 liigi.

Looduses võib neid taimi kohata piirkondades, kus valitseb troopiline ja subtroopiline kliima. Kuid mitte kõik liigid ei sobi kasvatamiseks siseruumides. Pealegi ei ole kõik kalanhoe liigid ravivad. Kui soovite seda taime kasutada rahvameditsiinis, pöörake tähelepanu järgmistele liikidele:

• Degremona kalanhoe
• Sulgjas kalanhoe

Need kaks liiki sarnanevad välimuselt. Nende eripäraks on suur hulk “poegi”, mis tekivad kasvades lehtede sakiliste servade vahele.

Samuti väärib märkimist, et mõlemal liigil on vastakuti paiknevad leheplaadid. Kuid nende vahel on ka erinevusi:

• Sulgjas kalanhoe on roheliste lehtedega, millel on sinakas läige. Lehtede kuju on ovaalne ja otstes terav.
• Degremona kalanhoe on piklike kolmnurksete leheplaatidega, mis on justkui keskjoone pidi pooleks volditud.

Kui neid tähelepanelikult uurida, näete, et ülemine külg on roheline ja alumisel poolel on violetsed täpid. Seetõttu nimetatakse seda liiki rahvapäraselt ka „krokodilliks“. Samal ajal on kalanhoe tuntud oma kasulike omaduste poolest.

Oma raviomaduste tõttu on taim rahvameditsiinis väga hinnatud. Selle tõttu nimetatakse kalanhoed sageli “koduarstiks” või “elupuuks”, samuti “toaginsengiks”.

Kalanhoe kasulikud omadused

Kalanhoe populaarsus rahvameditsiinis tuleneb asjaolust, et selle taime kudedes leidub rohkelt väärtuslikke aineid, näiteks:

• Tanniinid
• Kaltsium
• Ensüümid
• Polüsahhariidid
• Vask
• Orgaanilised happed
• Ränidioksiid
• Magneesium
• Raud
• Vitamiinid
• Mangaan

Kõige väärtuslikum osa on selle taime mahl. Sulgjas kalanhoe ja Degremona sisaldavad kuni 90% vedelikku. Seetõttu kasvatavad rahvaravitsejad neid liike ja kasutavad nende mahla, millel on lai kasutusala. Spetsiifiline koostis võimaldab mahlal täita erinevaid funktsioone:

• Põletike vähendamine
• Antibakteriaalse vahendina
• Haavade kiireks paranemiseks

Kalanhoe mahla kasutatakse mitte ainult rahvameditsiinis, vaid ka sellistes valdkondades nagu oftalmoloogia, kirurgia, hambaravi, günekoloogia. Üks olulisemaid selle taime omadusi on võime haavu ravida. See ei ole ainult desinfitseerija, vaid aitab ka surnud kudesid eemaldada. Sel põhjusel nimetatakse kalanhoed sageli „kirurgiks ilma skalpellita“.

Farmatseutiline tööstus kasutab seda taime aktiivselt salvide tootmiseks. Kombineerituna taimsete rasvadega on kalanhoe ekstrakt laialdase toimega. Looduslikul kujul või ravimpreparaatidena on kalanhoe ekstraktil järgmised kasulikud omadused:

• Hambaarstide kasutuses: kasutatakse parodondi haiguste, igemepõletiku ja stomatiidi ravis. Mahla saab kasutada lokaalselt, see aitab vähendada põletikku ja kiirendada igemete paranemist.
• Günekoloogias: mahl ja salvid on soovitatavad kudede vigastuste ja lõhede raviks, samuti sünnitusjärgsete rebendite puhul.
• Oftalmoloogias: preparaadid sobivad keratiidi, erosioonide, blefariidi, konjunktiviidi, silmavigastuste ja põletuste raviks.
• LOR-haigused: kalanhoe sobib ennetamiseks ja raviks viiruslike või bakteriaalsete haiguste puhul.
• Dermatoloogias: kasutatakse furunkuloosi, ekseemi, akne, psoriaasi puhul.

Kalanhoe ravimpreparaadid
Ravimpreparaate saab valmistada ka kodus. Kasutatakse mitte ainult mahla, vaid ka muid taimeosi. Nendest saab valmistada:

• Ekstrakte
• Tõmmiseid
• Salve

Nendeks otstarveteks on kõige parem kasutada täiskasvanud taime. Enne lehtede kogumist tuleb taimi korralikult kasta ja väetada 7-10 päeva ette. Taimematerjal tuleb hoolikalt terava noaga või skalpelliga lõigata, mis on eelnevalt desinfitseeritud. Seejärel tuleb leheplaadid voolava vee all pesta, kuivatada ja hoida külmkapis 7 päeva. Pärast seda saab taimest valmistada erinevaid ravimeid, mida rahvameditsiinis laialdaselt kasutatakse.