Pensionist ei jätkunud isegi kõige vajalikumaks ja läksin koristajaks. Esimest palka uues töökohas nähes hakkasin nutma

Ma ei kujutanud pensionile jäädes ette, et hakkan veel koristajana tööl käima. Olin terve elu töötanud ja arvasin, et pensionieas saan lõpuks natuke rahulikumalt elada. Tegelikkus osutus teistsuguseks.

Pensionist jätkus arvete ja toidu jaoks vaevu. Lisaks oli mul eakas haige ema, keda ma ei saanud lihtsalt oma muredega üksi jätta. Tal oli vaja ravimeid ja igapäevast abi ning mõni kuu tuli valida väga hoolikalt, millele raha kulutada.

Ühel hetkel sain aru, et ainult kokkuhoiust enam ei piisa. Mul oli vaja tööd.

Oma vanuses ei olnud mul erilist valikut. Leidsin koristaja koha ühes ettevõttes. Palk polnud suur, aga vähemalt teadsin, et iga kuu tuleb pensionile midagi juurde.

Töökoht asus kodust kaugel. Sõitsin sinna umbes tund ja õhtul sama kaua tagasi. Kõige raskemad olid talvehommikud, kui väljas oli veel pime ja mina juba bussipeatuses seisin.

Aga ma ei kurtnud. Mul oli seda raha vaja.

Minu koristada oli kaksteist kabinetti, koridorid ja tualettruumid. Õhtuks andis selg endast tunda ja vahel koju jõudes istusin enne mantli seljast võtmist mõneks minutiks esikus, sest lihtsalt polnud jõudu edasi liikuda.

Kõige rohkem hakkasid mind häirima tugevad puhastusvahendid. Silmad kipitasid, nina jooksis ja kätele tekkisid punased laigud. Ostsin apteegist kreemi ja mõtlesin, et küll harjun ära.

Siis vahetus ettevõttes juhtkond.

Meile teatati, et tingimused muutuvad. Haiguspäevade eest enam ei maksta, puhkuse tingimused läksid halvemaks ja varsti lahkus üks meie koristajatest.

Tema töö ei kadunud kuhugi.

See jagati lihtsalt minu ja teise koristaja vahel.

Palka juurde ei tulnud.

Nii hakkasin lisaks oma ruumidele koristama veel osa tema omadest. Mäletan, kuidas ükskord õhtul tühjas koridoris moppi loputasin ja mõtlesin, et olen pensionär, hoolitsen haige ema eest ja nüüd teen veel kahe inimese tööd, sest mul pole võimalik lihtsalt ust kinni lüüa ja ära minna.

Ma vajasin seda palka liiga väga.

Ühel päeval läksin pärast tööd apteeki allergiaravimit ostma. Seal märkasin aknal väikest kuulutust: kõrvalmajas otsitakse koristajat.

Seisin tükk aega selle ees.

Esimene mõte oli, et pole mõtet. Kindlasti sama töö teise nimega. Võib-olla veel väiksem palk.

Aga järgmisel päeval astusin siiski sisse.

Küsisin, mitu ruumi tuleb koristada, milline on graafik ja kui palju makstakse.

Kui mulle tingimused öeldi, küsisin veel kord, sest arvasin, et kuulsin valesti.

Kaheksa väikest ruumi. Lühem tööpäev. Korralikud puhastusvahendid. Ja palk oli märgatavalt suurem kui seal, kus ma juba töötasin.

Läksin koju ja rääkisin emale, et võib-olla vahetan töökohta. Tema vaatas mind ja ütles: „Mida sa veel mõtled? Vaata oma käsi.”

Järgmisel päeval andsin vanas kohas lahkumisavalduse.

Uues töökohas oli alguses isegi kummaline. Keegi ei oodanud, et teeksin tasuta ära puuduva inimese töö. Kui lõpetasin oma ruumid, oligi tööpäev läbi. Puhastusvahendid ei pannud silmi kipitama ja õhtul koju jõudes oli mul veel jõudu emaga teed juua.

Siis tuli esimene palgapäev.

Vaatasin kontole laekunud summat ja kontrollisin seda kaks korda.

Palk oli peaaegu kaks korda suurem kui eelmises kohas.

Istusin köögilaua taha ja hakkasin nutma.

Mitte sellepärast, et oleksin järsku rikkaks saanud. Kaugel sellest.

Nutsin, sest esimest korda üle pika aja sain aru, et pärast arvete maksmist ja ema ravimite ostmist jääb mulle midagi alles. Ma ei pea poes iga väikest asja tagasi riiulile panema ega kartma, et kui midagi ootamatut juhtub, pole mul selle jaoks raha.

Ja veel ühe asja pärast.

Olin nii kaua arvanud, et pensionärina pean olema tänulik ükskõik millise töö eest. Et kui selg valutab, käed punetavad ja mulle antakse järjest rohkem kohustusi, siis tuleb lihtsalt kannatada, sest kes mind selles vanuses ikka mujale tahab.

Selgus, et ei pea.

Vahel mõtlen, kui kaua oleksin vanas kohas veel vastu pidanud, kui ma poleks tol päeval apteegi aknal seda väikest kuulutust märganud.

Kas teie arvates kasutatakse vanemaid töötajaid vahel just sellepärast ära, et teatakse, et nad kardavad töökohta kaotada ja kannatavad seetõttu rohkem välja kui peaksid?