Pärast 30 aastat abielu läks mu mees teise naise juurde. Viis aastat hiljem ei suuda ma ikka mõista, kuidas ta suutis meist kõigist nii lihtsalt loobuda

Olime abielus olnud üle kolmekümne aasta, kui mu mees teatas, et tal on teine naine ja ta läheb minu juurest ära. Sellest on nüüd viis aastat möödas. Ma saan oma eluga hakkama, mul on poeg, minia ja lapselaps, kuid vahel on ikka valus mõelda, et mees, kellega plaanisin koos vanaks saada, elab nüüd hoopis kellegi teise kõrval.

Tutvusime noorena. Mina töötasin kiirabis meditsiiniabilisena, tema oli just sõjaväest tagasi tulnud. Ta hakkas mul töö juures käima, veetsime õhtuid koos, käisime tantsimas ja sõpradel külas. Varsti tundus kõigile, nagu oleksime juba ammu paar.

Kui jäin rasedaks, abiellusime. Mõne aja pärast sündis meie poeg.

Need polnud mingid erilised aastad, aga praegu mõtlen just neile kõige rohkem. Töö, laps, majapidamine, arved. Mina läksin hommikul kiirabisse, tema tööle, õhtul tulime koju. Nagu tuhanded teised pered.

Aitasin ka mehel kiirabisse autojuhina tööle saada. Mõnda aega töötasime isegi samas kohas. Hiljem hakkas palk talle liiga väikeseks jääma ning talle pakuti bussijuhi tööd. Arutasime seda kodus pikalt. Meil oli kasvav poeg ja lisaraha oli vaja, seega ütlesin, et muidugi tasub proovida.

Aastad läksid. Poeg kasvas suureks, lõpetas ülikooli ja alustas oma elu. Mina arvasin, et nüüd algab ka meie jaoks rahulikum aeg. Laps oli kasvatatud, kõige raskemad aastad seljataga. Mõtlesin, et lõpuks jääb meil rohkem aega teineteise jaoks.

Selle asemel hakkas mees järjest vähem kodus olema.

Ta ütles, et tööd on palju. Üks sõit lõppes, teine algas. Mina isegi muretsesin tema pärast. Ütlesin, et ta ei saa niimoodi lõputult sõita, inimene väsib, tähelepanu hajub ja roolis võib midagi juhtuda.

Tagantjärele teeb see mulle kõige rohkem haiget. Mina istusin kodus ja muretsesin, et mu mees töötab ennast haigeks. Tema aga kasutas neid äraolekuid selleks, et kohtuda teise naisega.

Naine töötas turul ja oli korduvalt tema bussiga sõitnud. Ma ei tea siiani täpselt, millal nende suhe algas. Mingil hetkel oli see lihtsalt juba piisavalt tõsine, et mu mees otsustas meie abielu lõpetada.

Kui ta mulle ütles, et läheb tema juurde, ei suutnud ma alguses uskuda, et ta räägib tõsiselt.

Üle kolmekümne aasta.

Me olime koos noored olnud. Koos poja üles kasvatanud. Üle elanud rahapuuduse, väsimuse, haigused ja kõik tavalised pereprobleemid. Ja nüüd, kui poeg oli täiskasvanud ning oleksime võinud lõpuks natuke rahulikumalt elada, pakkis tema oma asjad.

Ma proovisin temaga rääkida. Küsisin, kas tõesti pole enam midagi päästa. Olin isegi valmis kuulama asju, mida võib-olla ükski naine kuulda ei taha, kui see oleks aidanud mul aru saada, mis meiega juhtus.

Aga tema otsus oli tehtud.

Lõpuks andsin lahutuse sisse.

Esimesed aastad olid rasked, kuid kõige rohkem üllatas mind hiljem hoopis midagi muud. Ta ei eemaldunud ainult minust.

Ta lõpetas peaaegu täielikult suhtlemise ka meie pojaga.

Meie poeg polnud talle midagi teinud. Ta oli täiskasvanud mees ja mõistis, et vanemate abielu võib lõppeda. Kuid isa ise hakkas temast eemale hoidma.

Oma lapselast on mu endine mees näinud vaid ühe korra.

Seda on mul palju raskem mõista kui isegi seda, et ta armus teise naisesse. Naise vastu võivad tunded kaduda. Abielu võib lõppeda. Aga kuidas saab inimene lihtsalt eemalduda omaenda pojast ja lapselapsest?

Nüüd elan üksi. Õnneks on poeg ja tema pere mulle lähedal. Nad käivad külas, lapselaps toob majja elu ja mul on inimesi, kellele helistada ning kelle jaoks olen oluline.

Ma ei istu päevad läbi endist meest oodates. Mul on oma elu.

Aga mida vanemaks saan, seda sagedamini meenub mulle, kuidas me kunagi rääkisime vanadusest. Arvasin alati, et ükskõik mis juhtub, vananeme meie kaks koos. Üks teeb teisele teed, üks tuletab teisele ravimeid meelde, vaidleme väikeste asjade pärast ja õhtul istume ikka ühe laua taga.

Nüüd tean, et seda elu ei tule.

Vahel olen endalt küsinud midagi, mida mul on isegi piinlik tunnistada: kui ta ühel päeval mu ukse taha tuleks ja ütleks, et tegi vea, kas ma võtaksin ta tagasi?

Viis aastat tagasi oleksin ilmselt öelnud jah.

Praegu ma enam ei tea.

Sest üks asi on jätta maha naine. Hoopis teine asi on viis aastat peaaegu mitte tunda huvi oma poja ja lapselapse vastu. Ja ma ei tea, kas suudaksin kunagi sellest üle vaadata.

Mida arvate teie: kas pärast 30 ühist aastat oleks võimalik sellisele mehele veel andestada, kui ta kord tagasi tuleks, või näitab see, kuidas ta oma pojast ja lapselapsest eemaldus, tema kohta juba piisavalt?