OLI AEG, MIL ÜHED KINGAD PIDID VASTU KOOLILE, JALGPALLILE, VIHMALE JA TERVELE SUVELE… JA PÄRAST KANDIS NEID VEEL NOOREM VEND…

Kui meie olime lapsed, polnud kingadel sugugi kerge elu. Hommikul läksime nendega kooli, pärast tunde viskasime koolikoti koju nurka ja mõne minuti pärast olime samade kingadega juba õues. Keegi ei mõelnud, kas need sobivad jalgpalli mängimiseks. Kui kingad olid jalas, siis sobisid need kõigeks.

Kaks kivi või maha pandud koolikotti olid väravateks ja mäng võis alata. Joosti asfaldil, kruusal, mullal ja murul, sõideti rattaga ning roniti kohtadesse, kuhu ilmselt poleks pidanud ronima. Kui vihma hakkas sadama, ei tähendanud see veel, et mäng läbi oleks.

Koju jõudsime märgade sokkide, poriste põlvede ja kingadega, mis olid veel hommikul täiesti korralikud välja näinud. Ema vaatas neid esikus ja küsis: „Mida sa jälle nende kingadega tegid?“ Aga mida seal vastata oli? Mitte midagi erilist. Mängisime lihtsalt õues.

Tänapäeval võib kulunud nina või veidi lahti tulnud tald tähendada, et tuleb hakata uusi kingi vaatama. Tol ajal tähendas see hoopis midagi muud – kingad tuleb ära parandada. Võeti välja liim, hari ja kingakreem, vahetati paelad. Kui kodus enam hakkama ei saanud, viidi kingad kingsepa juurde. Mõne aja pärast olid need tagasi ja elu läks edasi.

Uusi kingi ei ostetud lihtsalt sellepärast, et vanad enam ei meeldinud. Uus paar tuli siis, kui vana tõesti enam parandada ei kannatanud või jalg oli nii palju kasvanud, et varvastel polnud enam ruumi.

Kui kingad olid aga veel korralikud ja lihtsalt väikseks jäänud, polnud nende elu kaugeltki läbi. Ema puhastas need ära, pani vajadusel uued paelad ja ütles: „Milleks ära visata? Need on ju veel täiesti head.“

Ja siis sai need endale noorem vend või õde.

Selles polnud midagi imelikku. Vanemalt lapselt nooremale läksid joped, kampsunid, püksid, kooliasjad, jalgrattad ja muidugi ka jalanõud. Mõnikord ootas noorem laps lausa seda päeva, millal vanem vend või õde mõnest heast asjast välja kasvab, sest ta teadis juba ette, kellele see järgmisena kuulub.

Ühed tavalised kingad võisid näha rohkem kui terve tänapäevane kingariiul. Nendega käidi koolis, joosti vahetunnis mööda koridori, oldi kehalise kasvatuse tunnis ning pärast kooli mindi jälle hoovi. Need käisid meiega rattasõitudel, porilompides ja suvel vanavanemate juures.

Kinganinad olid kriimulised, nahk kulunud ja talda oli vahel juba mitu korda parandatud. Aga keegi ei oodanudki, et kingad näeksid kogu aeg välja nagu uued. Tähtis oli, et nendega sai veel käia.

Võib-olla just sellepärast mäletame mõnda lapsepõlve kingapaari paremini kui paljusid asju, mille oleme endale täiskasvanuna ostnud. Need polnud kallid ega erilised. Nad olid lihtsalt meiega peaaegu kõigil lapsepõlve seiklustel.

Ja kui need lõpuks väikseks jäid, ei lõppenud nende lugu sugugi alati prügikastis. Sageli algas lihtsalt teine elu – noorema venna või õe jalas.

Kuidas oli teie peres? Kas kandsite ise vanema venna või õe kingi või läksid hoopis teie jalanõud noorematele edasi? Ja nüüd kõige huvitavam – mitu last jõudis teie peres ühte ja sama kingapaari kanda? Kirjutage kommentaaridesse, vaatame, kelle peres püstitati rekord. ❤️