Ta ei lahkunud hetkekski oma õe kõrvalt, kes ei suutnud kõndida. Mõni nädal hiljem juhtus midagi, mis pani kogu varjupaiga nutma…

Kui kaks kutsikat varjupaika toodi, said töötajad kohe aru, et üks neist vajab palju rohkem abi. Väikese emase kutsika tagajalad peaaegu ei liikunud. Ta lamas oma asemel ja pööras vaid pead, kui keegi tema juurde tuli. Loomaarst ütles, et paranemislootust on, kuid keegi ei julgenud lubada, et ta kunagi normaalselt kõndima hakkab.

Tema vend oli täiesti terve. Töötajad otsustasid ta teiste kutsikate juurde viia, et ta saaks joosta, mängida ja inimestega harjuda. Kuid niipea, kui üks töötaja ta sülle võttis ja kõrvalasuvasse aedikusse viis, hakkas kutsikas niutsuma ja sülest välja rabelema.

Ta viidi õe juurde tagasi.

Siis märkasid töötajad midagi, mis hakkas korduma päevast päeva.

Kui õde magas, heitis vend tema kõrvale ja surus end kogu kehaga vastu teda. Kui õele toitu toodi, istus ta kausi juurde ja ootas, kuni õde sööma hakkas. Kui talle anti mänguasi, jooksis ta sellega mõnda aega ringi, kuid tõi selle lõpuks alati õe aseme juurde ja jättis tema esikäppade kõrvale.

Nagu ta ei mõistaks, miks õde püsti ei tõuse ega temaga mängima tule.

Mõne päeva pärast proovisid töötajad veel kord teda teiste kutsikate juurde lasta. Ta mängis natuke, kuid läks siis ukse juurde ja istus maha.

Mänguasjad ei huvitanud teda enam.

Teisel pool ust oli tema õde.

Pärast seda neid enam ei lahutatud.

Väikesel emasel kutsikal algasid pikad ravi- ja taastusravinädalad. Iga päev aidati tal ettevaatlikult püsti tõusta, tagakeha toetati spetsiaalse rihmaga, jalgu masseeriti ning teda õpetati tasapisi neile rohkem raskust kandma.

Vend oli peaaegu iga harjutuse juures.

Vahel ta isegi segas – puges õe juurde, lakkus tema koonu ja haaras hammastega tugirihmast kinni. Ta tõsteti eemale, kuid minuti pärast oli ta jälle õe kõrval.

Möödus mitu nädalat.

Ühel päeval pani töötaja kutsika matile seisma ja lõdvendas veidi teda toetavat rihma. Tavaliselt vajus väike koer kohe tagasi maha.

Aga sel korral jäi ta seisma.

Kõigest mõneks sekundiks.

Tema vend oli ruumi teises otsas. Kui ta õde püsti nägi, tahtis ta kohe tema juurde joosta, kuid töötaja hoidis teda tagasi ja pani ta umbes kahe meetri kaugusele istuma.

— Tule, pisike. Proovi ise.

Kutsikas vaatas oma venda.

Siis liigutas ta üht käppa.

Seejärel teist.

Ta kõikus ja oleks peaaegu kukkunud, kuid suutis tasakaalu hoida.

Üks samm. Teine. Kolmas.

Vend ei suutnud enam oodata. Ta rabeles lahti, jooksis õe juurde ja hakkas tema koonu lakkuma. Saba liputas nii kõvasti, et kogu tema väike keha liikus kaasa.

Töötaja, kes kõike telefoniga filmis, langetas telefoni.

Ta nuttis.

Veel mõne nädala pärast kõndis kutsikas juba ise varjupaiga hoovis. Alguses aeglaselt ja ebakindlalt, seejärel iga päevaga üha kiiremini.

Kuni ühel hommikul juhtus see, mida kõik varjupaigas olid nii kaua oodanud.

Kaks kutsikat jooksid koos uksest välja.

Vend sööstis nagu tavaliselt ees. Õde jooksis talle järele.

Äkki vend peatus, pööras ümber ja jäi ootama.

Kui õde talle järele jõudis, jooksid nad edasi kõrvuti.

Võib-olla ei saanud ta kunagi aru, miks tema õde ei suutnud kõndida. Ta teadis ainult üht: kuni õde ei saanud temaga kaasa tulla, ei tahtnud ka tema ilma õeta kuhugi minna. ❤️