Oma 60. sünnipäevaks ostsin esimest korda elus midagi, millest olin ammu unistanud. Mees ja tütred ei suuda mulle seda siiani andestada…

Sain hiljuti kuuekümneseks. Olen terve elu arvanud, et hea naine ja ema peab kõigepealt hoolitsema teiste eest ning alles siis mõtlema iseendale. Alles nüüd hakkan mõistma, kui palju aastaid ma niimoodi elades endast mööda lasin.

Kui abiellusime, kolisime mehe ema juurde elama. Oma kodu ostmiseks polnud meil raha ja muud võimalust lihtsalt ei olnud.

Ämmaga ei saanud ma algusest peale hästi läbi. Ta ei varjanud kunagi, et oleks oma pojale hoopis teistsugust naist soovinud. Ükskõik mida ma tegin, ikka leidis ta midagi, mille kallal norida.

Aga oma lapselapsi armastas ta väga. Kui meie kaks tütart sündisid, sai temast hoolitsev vanaema. Ta ostis tüdrukutele riideid ja mänguasju ning küpsetas nende lemmikkooke.

Laste pärast püüdsin temaga mitte tülitseda.

Aastate jooksul kujunes meie peres välja üks kummaline komme. Sünnipäevadel ja jõuludel said kõik kingitusi, välja arvatud mina.

Mehele ostis ämm mõne särgi või tööriista. Tütardele leidus alati raha või midagi ilusat. Ka mina ei unustanud kunagi kellegi tähtpäeva.

Aga oma sünnipäeval kuulsin enamasti ainult lühikest õnnesoovi.

Kord jõulude ajal, kui ämm oli kõigile kingitused kätte jaganud ja mina jälle ilma jäänud, märkas ta mu nägu.

„Mis sa nüüd mossitad? Tahad lilli või? Õues kasvab neid küll, mine korja.“

Kõik naersid. Püüdsin isegi naeratada, kuigi tegelikult tahtsin nutma puhkeda.

Asi polnud ju kingituse hinnas. Tahtsin lihtsalt tunda, et keegi on ka minu peale mõelnud.

Mees ei pidanud seda oluliseks. Tema arvates olin ma täiskasvanud naine ega oleks pidanud selliste pisiasjade pärast solvuma.

Kui tütred suuremaks kasvasid, hakkas meie perel rohkem raha vaja minema. Üks valmistus ülikooli minema, teine tahtis omaette elama asuda.

Siis läksin Soome tööle. Hoolitsesin eakate inimeste eest ja vahel jõudsin koju alles mitme kuu pärast.

See polnud kerge töö. Võõras kodus tuli harjuda teiste inimeste kommetega ja õhtuti igatsesin oma pere järele.

Aga iga kuu saatsin suurema osa palgast koju.

Minu teenitud raha eest said tütred õppida, tegime majas remonti ja vahetasime vanad aknad välja. Kui oli vaja raha auto parandamiseks või mõne kodumasina ostmiseks, pöörduti esimesena minu poole.

Endale ei ostnud ma peaaegu midagi.

Ükskord proovisin Soomes poes ilusat mantlit. See sobis mulle suurepäraselt, aga hinnasilti nähes riputasin selle tagasi. Mõtlesin, et sama raha eest saaks nooremale tütrele uue telefoni.

Nii need aastad möödusidki.

Kui mu kuuekümnes sünnipäev lähenema hakkas, tabasin end mõttelt, et mul pole kunagi olnud päris oma pidu.

Tavaliselt tegin ise süüa, katsin laua, hoolitsesin külaliste eest ja pesin õhtul nõud.

Seekord otsustasin teisiti.

Broneerisin restoranis väikese saali, ostsin endale tumesinise kleidi ja panin juuksuri juurde aja kinni. Kutsusin mehe, tütred oma peredega ja mõned lähedased sõbrad.

Sel õhtul tundsin end esimest korda üle pika aja ilusa ja õnnelikuna.

Kõik sõid, rääkisid juttu ja tegid pilte. Tütred kiitsid mu kleiti. Mees ütles, et pidu oli ilus, kuigi läks päris kalliks maksma.

Kingitusi ma ei saanud. Ainult sõbranna tõi lillekimbu.

Vanem tütar ütles isegi naerdes:

„Ema, sa ju teenid Soomes raha. Mida sulle ikka kinkida? Sa saad endale ise kõike lubada.“

Varem oleksid need sõnad mulle väga haiget teinud. Aga tol õhtul muutus minus midagi.

Järgmisel hommikul istusin arvuti taha ja broneerisin endale nädalase puhkuse Pärnus. Valisin hotelli, kus hommikusöök oli hinna sees ja meri lähedal. Tahtsin kasvõi ühe nädala ärgata teadmisega, et ma ei pea kellelegi süüa tegema ega kellegi järelt koristama.

Lisaks ostsin endale korraliku iseliikuva muruniiduki.

Meil on suur õu ja vana raske niidukiga olin aastaid ise vaeva näinud. Uue ostmiseks olin alati raha kokku hoidnud, kuigi mees ei mõelnud oma hobidele kulutades kunagi nii pikalt.

Kui pere mu ostudest teada sai, läks lahti tõeline tüli.

„Ema, kas sa räägid tõsiselt? Kui palju sa raha kulutasid?“ küsis vanem tütar.

Noorem tuletas meelde, et olime rääkinud tema korteri remondi toetamisest.

„Nii et sinu puhkus on nüüd tähtsam kui oma laps?“

Püüdsin selgitada, et tütred on juba täiskasvanud, neil on oma töökohad ja pered. Olen neid aastaid aidanud ega jäta neid tõelises hädas üksi. Aga ma ei saa kogu ülejäänud elu elada ainult nende vajaduste järgi.

Mees vihastas veel rohkem.

„Selle raha eest oleksime võinud midagi kasulikku koju osta.“

„Kas muruniiduk, mida ma ise kasutan, pole siis kodu jaoks kasulik?“ küsisin.

Ta lõi ainult käega.

Sel õhtul sõitsid tütred ära, jätmata korralikult hüvastigi. Mees rääkis minuga mitu päeva vaevu mõne sõna.

Tunnistan, et mul oli väga valus.

Istusin köögis ja mõtlesin, kas olin tõesti midagi nii halba teinud. See oli ju minu teenitud raha. Arved olid makstud, võlgu meil polnud ja osa sääste oli endiselt alles.

Järgmisel hommikul võtsin kohvri välja ja hakkasin asju pakkima.

Panin sinna oma uue kleidi, mugavad kingad ja raamatu, mida olin juba pool aastat tahtnud lugeda.

Mees nägi kohvrit ja küsis:

„Nii et sa lähed ikkagi?“

„Jah.“

„Isegi kui meie sellega nõus ei ole?“

Vaatasin talle otsa ja vastasin rahulikult:

„Ma olen kuuskümmend aastat püüdnud teha nii, et teil oleks hea. Nüüd tahan vähemalt ühe nädala ka enda peale mõelda.“

Ta ei vastanud midagi.

Ma ei tea, kas tütred minu otsusest kunagi aru saavad. Võib-olla on nad veel kaua pahased. Aga puhkust ma ära ei jäta.

Mul pole vaja kalleid ehteid ega luksust. Ma tahan lihtsalt lõpuks tunda, et ka minu soovid on olulised.

Terve elu olen kartnud oma lähedastele pettumust valmistada. Nüüd kardan esimest korda hoopis seda, et kui ma endale jätkuvalt kõike keelan, saab mu elu ühel päeval otsa ja ma pole kordagi iseennast valinud.

Mis teie arvate? Kas kuuekümneaastasel naisel on õigus kulutada oma sääste iseenda unistustele? Või peab ema ka siis, kui lapsed on juba täiskasvanud, alati nende vajadused esikohale seadma?