„Kas te aitaksite mul remondi eest maksta? See korter jääb ju nagunii kunagi teile,“ ütles ämm. Sellest päevast saadik räägime mehega vaevu…

Oleme Valdoga olnud abielus poolteist aastat. Seni oli meie kooselu tõesti hea. Me polnud kogu selle aja jooksul kordagi tõsiselt tülitsenud. Elame üürikorteris, kogume oma kodu sissemakseks ning lastest räägime samuti üha sagedamini, kuigi oleme mõlemad otsustanud nendega veel veidi oodata.

Seetõttu poleks ma iial arvanud, et meie esimene tõsine tüli puhkeb ämma korteri remondi pärast.

Mõni nädal tagasi läksime pühapäeval Valdo ema Veronika juurde lõunale. Sõime, jõime kohvi ja rääkisime niisama, kui ta äkki köögis ringi vaatas ning ohkas.

„Enne pühi koristasin ja mõtlesin, et mu korter hakkab juba vanaks jääma. Remondi tegime veel siis, kui Valdo isa elas. Äkki oleks aeg kõik natuke moodsamaks teha.“

Valdo naeris.

„Ema, su korter näeb ju täiesti korralik välja. Te ostsite omal ajal kvaliteetse mööbli, parkett on samuti korras. Värvi seinad üle ja sellest piisab.“

Ütlesin minagi, et remont maksab tänapäeval meeletult palju. Just sellepärast oleme ka ise kodu ostmisega ettevaatlikud. Sissemakseks on meil küll raha kogutud, kuid teame hästi, et vanema korteri ostmisel kulub veel tuhandeid eurosid selle kordategemisele.

Ämm lõi ainult käega.

„Teie elage nii, nagu tahate. Mina tahan oma ülejäänud aastad ilusas kodus elada.“

See lause tekitas minus veidi ebamugava tunde, kuid ma ei öelnud midagi.

Mõne minuti pärast sain aru, miks ta üldse remondist rääkima hakkas.

„Lapsed, kas teie ei tahaks natuke aidata?“ küsis ta. „Tahaksin uue köögi, vannitoa korda teha ja põrandad välja vahetada. See korter jääb ju nagunii kunagi teile. Mul pole teisi pärijaid.“

Vaatasin Valdo poole. Arvasin, et ta ütleb vähemalt, et kõigepealt tuleb välja selgitada, kui palju remont maksma läheb.

Aga tema vastas kohe:

„Muidugi, ema. Aitame. Ära muretse.“

Ta isegi ei vaadanud minu poole.

Ülejäänud õhtu olin üsna vaikne.

Ka koduteel rääkisime vähe. Alles korteriuksest sisse astudes ei suutnud ma enam end tagasi hoida.

„Valdo, miks sa lubasid raha anda ilma minuga arutamata?“

Ta vaatas mind üllatunult.

„See on ju minu ema.“

„Ma saan sellest aru. Aga me oleme peaaegu kaks aastat oma kodu jaoks raha kogunud.“

Siis selgus, et jutt polnud üldse paarisajast eurost. Valdo arvas, et võiksime anda emale mitu tuhat eurot meie ühistest säästudest.

Mul vajusid käed rüppe.

Seda raha olime kogunud koos. Eelmisel suvel jätsime reisi ära, lükkasime auto vahetamise edasi ja arutasime iga suuremat ostu. Vahel isegi naljatasime, et iga linnas joomata jäänud kohv viib meid sammukese oma kodule lähemale.

Ja nüüd peaksime osa sellest rahast kulutama ämma uuele köögile?

„Aga see korter saab ühel päeval nagunii meie omaks,“ ütles Valdo. „Emal pole seda kellelegi teisele jätta.“

„Ühel päeval. Võib-olla kahekümne või kolmekümne aasta pärast. Aga meil on oma kodu vaja praegu.“

Ta muutus kohe tõsiseks.

Siis ütlesin veel midagi, mida poleks võib-olla pidanud ütlema.

Testament ei ole leping. Inimene võib ümber mõelda. Pealegi ei tea keegi, mis meie endi elus kahekümne aasta pärast toimub.

Valdo solvus.

„Nii et sa arvad, et mu ema petab meid?“

„Ma ei öelnud seda. Ma lihtsalt ei taha panna meie sääste kinnisvarasse, mis meile ei kuulu.“

„Ta ei ole mingi võõras inimene. Ta on minu ema.“

Pärast neid sõnu läks ta teise tuppa.

Sellest on möödas mitu päeva. Igapäevastest asjadest räägime, aga remonti pole kumbki enam maininud.

Ja mida rohkem ma sellele mõtlen, seda rohkem saan aru, et asi polegi tegelikult ämmas.

Kui tal oleks raha vaja raviks, ravimiteks või tal ei jätkuks igapäevaseks eluks, aitaksin kõhklemata. Aga ta ei ole rahahädas. Tema korter on korralik. Ta tahab lihtsalt uut kööki, teistsugust põrandat ja moodsamat vannituba.

Kas meie peaksime sellepärast oma kodu ostmise edasi lükkama?

Eile õhtul avasin pangarakenduse ja vaatasin pikalt meie säästukontot. Iga seal olev euro oli osa meie ühisest plaanist. Meie tulevane kodu. Võib-olla kunagi ka tuba lapsele, keda meil veel pole.

Ja korraga hakkasin mõtlema, kas Valdol võib siiski õigus olla. Võib-olla olen mina see, kes kõike liiga külmalt rahas mõõdab? Tema ema jätab ju tõenäoliselt selle korteri ühel päeval tõesti oma pojale.

Või on just sellised otsused need, mida abikaasad peaksid tegema koos, mitte nii, et üks lubab mitu tuhat eurot ära ja räägib sellest teisele alles hiljem?

Mida teie minu asemel teeksite? Kas aitaksite vanemate remondi eest maksta, kui nad ütleksid: „See korter jääb ju nagunii kunagi teile“? Või koguksite kõigepealt raha oma pere kodu jaoks? Jagage oma arvamust kommentaarides.