Meie pulmad jäid ära. Viis kuud hiljem sünnitasin poja, kuid Aivar abiellus naisega, kelle tema ema oli talle välja valinud

Kohtusin Aivariga ühiste sõprade sünnipäeval. Ta oli rahulik ja tähelepanelik, oskas kuulata ning tundus täiesti teistsugune kui mehed, kellega olin varem suhelnud. Peagi hakkasime kohtamas käima ja poole aasta pärast palus ta mul enda juurde kolida.

Meie suhe tundus ilus ja kindel. Tegime koos õhtusööki, kavandasime puhkusi ja käisime pühapäeviti minu vanemate juures. Aivar rääkis perekonnast, lastest ja oma majast, mille ta lootis kunagi linnast välja ehitada.

Ta oli kasvanud isata. Isa lahkus pere juurest, kui Aivar oli veel laps, ning ema kasvatas poja üksinda üles. Seetõttu oli Aivar emaga väga lähedane ja küsis peaaegu iga olulise otsuse puhul tema arvamust.

Tol ajal ei näinud ma selles midagi halba. Arvasin, et mees, kes austab oma ema, hakkab austama ka oma naist.

Aivari ema oli minuga alati viisakas. Ta kutsus mind enda juurde kohvile, uuris mu töö kohta ja aitas isegi pulmakleidi kangast valida. Mulle ei tulnud pähegi, et tema lahke naeratus ei pruugi olla siiras.

Pärast kümmet kuud kooselu tegi Aivar mulle abieluettepaneku. Esitasime avalduse abielu registreerimiseks ja hakkasime pulmi korraldama. Minu vanemad olid väga õnnelikud. Ema tellis varakult tordi ja isa lubas korraldada piduliku õhtusöögi.

Umbes kuu enne pulmi sain teada, et olen rase. Arst ütles, et rasedus oli juba kaugemale jõudnud, kui olin arvanud. Olin esimesi sümptomeid pidanud väsimuseks ja pulmade korraldamisega kaasnenud pingeks.

Rääkisin sellest Aivarile samal õhtul. Esmalt seisis ta vaikides, siis võttis mu enda embusse ja ütles:

„Tähendab, meie pere saab alguse pisut varem, kui kavatsesime.“

Olin õnnelik. Otsustasime minu vanematele uudise teatada ema sünnipäeval, mis toimus nädal enne pulmi. Arvasin, et see on talle kõige ilusam kingitus.

Sel õhtul kogunesid laua ümber minu vanemad, noorem õde ja mõned lähedased sugulased. Ema tõi köögist prae, kõik naersid ja arutasid lähenevat pulmapäeva.

Äkitselt tõusis Aivar püsti, võttis pintsaku sisetaskust pruuni ümbriku ja asetas selle lauale.

„Mul on midagi öelda,“ lausus ta. „Pulmi ei tule.“

Algul arvasin, et see on mingi halb nali.

„Millest sa räägid?“ küsisin.

Ta võttis ümbrikust mitu fotot ja pani need minu ette. Ühel pildil seisin kaubanduskeskuse lähedal ning minu kõrval oli täiesti võõras mees. Foto oli tehtud sellise nurga alt, et jäi mulje, nagu oleks mees mind kallistanud.

Teisel fotol kõndis sama mees mõne sammu kaugusel minu taga. Lisaks olid ümbrikus kuvatõmmised väidetavast kirjavahetusest meie vahel.

„Minu lapsepõlvesõber uuris kõik välja,“ ütles Aivar. „Sa oled juba mitu kuud teise mehega kohtunud. Ma ei tea isegi, kelle last sa tegelikult ootad.“

Mu käed hakkasid värisema.

„Ma ei tunne seda meest. Ja need sõnumid võib igaüks mõne minutiga valmis teha. Vaata vähemalt numbrit, see pole isegi minu telefoninumber.“

Aivar ei tahtnud mind kuulata.

„Sa hakkad nagunii kõike eitama. Mina võõrast last kasvatama ei hakka.“

Isa tõusis laua tagant ja käskis tal lõpetada minu alandamine meie oma kodus. Ema läks näost valgeks ja surus käe vastu rinda. Mõne minuti pärast tõusis tema vererõhk nii kõrgele, et pidime kutsuma kiirabi.

Aivar võttis jope ja lahkus.

Järgmisel päeval sõitsin tema korterisse. Tahtsin temaga rahulikult rääkida ja pakkuda, et teeme pärast lapse sündi isadustesti.

Ukse avas tema ema.

„Aivar ei taha sind näha,“ ütles ta. „Mine parem ära ja lõpeta tema survestamine.“

Tema hääl oli rahulik, peaaegu rahulolev. Just sel hetkel tekkis mul esimest korda tunne, et ta teadis palju rohkem, kui välja näitas.

Pulmad tuli tühistada. Pidime helistama kõigile sugulastele ning loobuma peopaigast, fotograafist ja muusikutest. Kuid kõige valusamad polnud kaotatud ettemaksud ega inimeste küsimused.

Kõige valusam oli mõista, et mees, kellega olin kavatsenud oma elu jagada, uskus mõnda võltsitud pilti, kuid ei uskunud mind.

Viis kuud hiljem sündis mu poeg. Panin talle nimeks Andres. Ta oli Aivariga hämmastavalt sarnane. Tal olid samad hallid silmad, sama kujuga lõug ja isegi väike lohuke vasakus põses.

Saatsin Aivarile ühe sõnumi:

„Andres on sinu poeg. Olen valmis tegema isadustesti ükskõik millal.“

Ta ei vastanud.

Mõni kuu hiljem kuulsin, et Aivar oli abiellunud Kristinaga, jõuka perekonnatuttava tütrega. Aivari ema oli teda juba ammu oma pojale sobivaks naiseks pidanud. Kristina vanematel oli mitu ettevõtet ja Aivari ema uskus, et selline abielu tagab pojale hea tuleviku.

Tõde tuli päevavalgele peaaegu kaks aastat hiljem.

Mulle helistas Aivari lapsepõlvesõber, kes oli väidetavalt minu truudusetuse paljastanud. Ta tunnistas, et valmistas fotod ja võltsitud sõnumid ette Aivari ema palvel.

Naine oli talle maksnud ja lubanud aidata tal ühe tuttava ettevõttesse tööle saada.

Mees ütles, et tahab vabandada, sest ei suutnud enam rahulikult elada teadmisega, et tema vale tõttu kasvab üks laps isata.

Salvestasin meie vestluse ja saatsin selle Aivarile.

Ta helistas juba samal õhtul. Algul vaikis pikalt, seejärel kordas, et tema ema oli temaga manipuleerinud ja ta oli lihtsalt pettuse ohver.

„Miks sa siis isadustestist keeldusid?“ küsisin. „Miks sa ei tulnud kordagi oma poega vaatama?“

Tal polnud sellele vastust.

Selleks ajaks oli tema abielu Kristinaga juba lagunemas. Selgus, et Kristina ei kavatsenud oma ämma reeglite järgi elada. Mõne kuu pärast läks Aivar välismaale tööle ja esitas peagi lahutusavalduse.

Nüüd kirjutab ta mulle sageli. Ta palub andeks, räägib teisest võimalusest ja väidab, et tahab Andresele isaks saada.

Ühel päeval kirjutas ta:

„Isegi kui test näitaks, et Andres pole minu poeg, võtaksin ta ikkagi omaks.“

Neid sõnu lugedes mõistsin lõplikult, et ta ei usalda mind siiani.

Ta püüab näida suuremeelsena, kuigi just tema jättis oma raseda kihlatu maha, keeldus tõde välja selgitamast ega tundnud kahe aasta jooksul kordagi oma lapse vastu huvi.

Ma ei takista tal isadustesti tegemast ega oma seaduslikku vastutust täitmast. Andresel on õigus teada, kes on tema isa.

Kuid oma ellu ma Aivarit enam tagasi ei lase.

Võib-olla suudan kunagi vihast lahti lasta. Võib-olla suudan talle isegi enda südamerahu nimel andestada.

Kuid andestamine ei tähenda, et pean uuesti usaldama inimest, kes esimese vale peale pööras selja nii mulle kui ka oma veel sündimata lapsele.

Mida teeksite teie minu asemel? Kas annaksite sellisele mehele veel ühe võimaluse või lubaksite tal olla ainult lapse isa, kuid mitte enam osa teie enda elust?