Kasvatasin kaks last üksi üles, kuid nüüd ütleb tütar, et lastekodus oleks tal parem kui minuga

Sel õhtul jõudsin koju alles veidi enne kümmet. Olin hommikust saadik põhitööl olnud ja pärast seda veel neli tundi kontorit koristanud. Jalad valutasid, selg andis tunda ning mõlemas käes olid rasked toidukotid.

Kohe, kui ukse avasin, sain aru, et kodus polnud jälle keegi midagi teinud.

Esikus vedelesid jalanõud ja joped, köögivalamu oli musti nõusid täis ning laual olid tühjad krõpsupakid. Üheteistaastane Rasmus istus elutoas mängukonsooli taga. Televiisor mängis nii valjusti, et poiss ei kuulnud isegi minu kojutulekut.

Viieteistaastase Liisi toa uks oli kinni. Sealt kostis muusika ja võõraid hääli. Ilmselt rääkis ta internetis sõpradega.

Panin toidukotid põrandale ja seisin mõne hetke lihtsalt vaikides. Tahtsin seina äärde istuda ja nutta, kuid teadsin, et pean veel õhtusöögi valmistama, pesu masinasse panema ja kontrollima, kas lapsed on järgmiseks koolipäevaks valmis.

„Rasmus, ma palusin sul nõudepesumasina tühjaks teha ja prügi välja viia,“ ütlesin ning keerasin televiisori vaiksemaks.

Poiss ei pööranud isegi pead.

„Hiljem.“

„Kell on peaaegu kümme. Millal see hiljem tuleb?“

„Ma ei tea. Miks mina alati kõike tegema pean?“

Vaatasin teda ja tundsin, kuidas viha minus kasvab.

„Sa pole täna kodus mitte midagi teinud. Pärast kooli oled ainult mänginud.“

„Kust sina seda tead? Sind pole ju kunagi kodus,“ pomises ta.

Need sõnad tegid haiget, kuid teesklesin, et ei kuulnud. Läksin Liisi ukse juurde ja koputasin.

„Tee uks lahti. Me peame rääkima.“

„Mul pole praegu aega!“

„Liis, palun tee uks lahti.“

Mõne minuti pärast tuli tütar pahase näoga toast välja, telefon käes.

„Mis nüüd jälle on?“

„Miks sa mu kõnedele ei vastanud? Klassijuhataja kirjutas, et sind polnud kahes viimases tunnis.“

„Kas tal pole tõesti midagi muud teha?“

„Kus sa olid?“

„Sõpradega.“

„Koolitundide ajal?“

„Ema, ma olen viisteist. Lõpeta mu kontrollimine.“

Tema jope juures tundsin nõrka suitsulõhna. Küsisin, kas ta on suitsetanud, kuid tütar ainult naeris.

„Ja mis siis, kui olen? Sa ei märka nagunii mitte midagi.“

Sel õhtul mõistsin esimest korda, et ma peaaegu ei tunne enam oma lapsi.

Olen neid kümme aastat üksi kasvatanud. Kui Liis oli neljane ja Rasmus alles aastane, läks nende isa välismaale tööle. Alguses helistas ta iga päev, lubas peagi tagasi tulla ja saatis lastele kingitusi.

Hiljem jäid kõned harvemaks. Ühel päeval lõpetas ta lihtsalt vastamise.

Lahutuse korraldasime eemalt. Tuttavad rääkisid, et mees olevat välismaal uue pere loonud ja veel lapsi saanud. Ma ei tea, kas see vastab tõele. Tema ise ei selgitanud meile kunagi midagi.

Liis ootas isa veel kaua. Kui maja ette sõitis temaga sarnane auto, jooksis ta alati akna juurde. Igal sünnipäeval küsis, kas isa täna helistab. Kui tütar lõpuks mõistis, et isa ei tulegi tagasi, muutus ta kinniseks ja vihaseks.

Rasmus oma isa peaaegu ei mäleta. Ta tunneb teda ainult mõne vana foto järgi.

Mul oli lastest kahju. Tundsin, et pean olema neile korraga nii ema kui ka isa. Töötasin nii palju kui suutsin, et nad ei tunneks end klassikaaslastest kehvemana.

Kui Liis soovis head telefoni, ostsin selle järelmaksuga. Rasmusele ostsin mängukonsooli, kuigi ise käisin mitu kuud katkiste talvesaabastega. Pühade ajal püüdsin täita kõik nende soovid.

Arvasin, et kompenseerin sellega isa puudumist.

Nüüd saan aru, et asjadega püüdsin korvata ka enda puudumist.

Hommikuti lahkusin enne, kui lapsed ärkasid. Koju jõudsin siis, kui nad olid terve päeva ilma minuta elanud, söönud, tülitsenud ja leppinud. Mina küsisin ainult, kas kodutööd on tehtud, käskisin neil koristada ja panin lauale ostetud asjad.

Tol õhtul sai minu kannatus otsa.

„Ma töötan hommikust õhtuni teie pärast!“ karjusin. „Te ei suuda isegi oma taldrikut ära pesta. Arvate, et pean teile ostma telefone, riideid ja mänge ning samal ajal teenima teid nagu koduabiline?“

Rasmus langetas pilgu, kuid Liis seisis, käed rinnal risti.

„Me ei palunud sul kahel töökohal töötada.“

„Millest me siis sinu arvates elaksime?“

„Võib-olla polnud meil kõiki neid asju vaja. Võib-olla oli meil vaja, et sina oleksid kodus.“

Toas jäi vaikseks.

Ma ei tahtnud tunnistada, et tema sõnades võib olla tõtt.

„Ära tee kõike minu süüks,“ ütlesin. „Kasvatasin teid üksinda üles. Olen teie heaks teinud kõik, mida suutsin.“

„Sa ainult töötasid ja ostsid meile asju,“ vastas Liis. „Ja kui sa koju tulid, olid alati väsinud või vihane.“

Nende sõnade peale läks mul silme eest mustaks.

„Homsest pole enam telefone, internetti ega mängukonsooli, kuni hakkate õppima ja kodus aitama. Vajaduse korral kontrollin ise teie iga sammu.“

„Proovi ainult mu telefon ära võtta,“ vastas tütar väljakutsuvalt.

„Mina ostsin selle!“

„See ei tähenda, et võid kogu mu elu kontrollida.“

Rääkisime kõik järjest valjemini. Rasmus püüdis midagi öelda, kuid ma ei kuulanud teda enam.

Vihahoos ähvardasin, et kui Liis samamoodi jätkab, pöördun abi saamiseks lastekaitse poole.

„Väga hea,“ vastas tütar. „Ma räägin neile ise, kuidas sa meie peale karjud ja meid ähvardad. Äkki võetakse sinult üldse hooldusõigus ära.“

Need sõnad ajasid mind endast välja.

„Kas arvad, et seal hakatakse sinuga läbi rääkima? Kui sotsiaaltöötajad teid ära viivad, satute asenduskodusse. Siis saate aru, kui hea elu teil siin oli.“

Kohe, kui olin seda öelnud, kahetsesin.

Liis ei pilgutanud silmagi.

„Meil oleks seal ilmselt parem kui sinuga.“

Tundsin, nagu oleks keegi mulle näkku löönud.

Rasmus lõpetas mängimise ja vaatas õele otsa. Isegi Liis näis hetkeks ehmunud, kuid ei võtnud oma sõnu tagasi. Ta pöördus ümber, läks oma tuppa ja lõi ukse kinni.

Mina jäin kööki seisma, ümberringi mustad nõud ja toidukotid. Esimest korda elus polnud mul jõudu ei karjuda ega nutta.

Olin kaua arvanud, et mu lapsed on lihtsalt ära hellitatud. Et nad on muutunud tänamatuteks ja laiskadeks ning arvavad, et ema peab neile kõike andma.

Tol õhtul küsisin aga esimest korda endalt, kas probleem on tõesti ainult neis.

Võib-olla ei rääkinud ma lastega aastaid, vaid jagasin neile ainult korraldusi. Ma ei küsinud, mida nad tunnevad, vaid kontrollisin üksnes hindeid. Ma ei lubanud neil näha, kui raske mul on, kuid ootasin, et nad sellest ise aru saaksid.

Järgmisel hommikul tõusin vara ja teatasin teisele töökohale, et sel õhtul ma ei tule.

Ma ei ostnud lastele maiustusi ega uusi asju. Tulin lihtsalt koju enne, kui nad koolist jõudsid.

Panin telefonid lauale, lülitasin televiisori välja ja ütlesin:

„Eile ütlesime kõik asju, mida poleks pidanud ütlema. Ma ei taha teiega sõdida. Aga nii ei saa me enam edasi elada. Seekord ei hakka me karjuma, vaid räägime päriselt.“

Liis vaatas mind umbusklikult. Rasmus vaikis.

Ma ei tea, kas suudame kõik korda teha. Mõistan, et ühest vestlusest ei piisa. Peame kokku leppima kodustes kohustustes, õppimises, telefonide kasutamises ja selles, kuidas üksteisega rääkida. Võib-olla peame pöörduma ka perenõustaja poole.

Praegu ei karda ma enam kõige rohkem halbu hindeid, suitsetamist ega kodust segadust.

Ma kardan, et nende aastate jooksul, mil püüdsin lastele paremat elu teenida, ei märganud ma, kuidas meist said võõrad inimesed.

Head lapsevanemad, kas keegi teist on olnud sarnases olukorras? Kuidas taastada laste austus, kaotamata samal ajal nende usaldust? Palun jagage kommentaarides oma kogemust.