1970. aastatel sündinud naised elasid üle selle, mis murraks nii mõnegi noorema põlvkonna. Ometi peetakse nende tugevust tänaseni iseenesestmõistetavaks

Kui elu koostaks kõige vastupidavamate naiste nimekirja, oleksid 1970. aastatel sündinud naised kindlasti esimeste seas.

Mitte sellepärast, et neile oleks kõik kergelt kätte tulnud. Vastupidi. Nad kasvasid üles ühes ühiskonnas, alustasid täiskasvanuelu juba teises ning pidid keset suuri muutusi õppima uuesti töötama, lapsi kasvatama ja tulevikku planeerima.

Lapsepõlves tundus maailm üsna etteaimatav. Vanemad töötasid sageli aastaid samas asutuses, lapsed käisid kodulähedases koolis ning pere suureks unistuseks võis olla uus sektsioonkapp, televiisor või suvine puhkus Pärnus.

Meie emad õmblesid kleite ajakirjadest leitud lõigete järgi, keerasid juukseid rullidega, hoidsid paremaid kingi pidupäevadeks ja suutsid vähesest terve pere ära toita.

Me ei saanud kohe kõike, mida soovisime. Uut mantlit ei ostetud sellepärast, et vana tundus igav. Jalanõusid kanti seni, kuni neid sai veel parandada. Õpikud liikusid ühelt lapselt teisele ning vanema õe riided jõudsid sageli noorema õe kappi.

Ometi ei pidanud me ennast õnnetuks.

Oskasime oodata. Ootasime lemmiksaadet, kirja, kaugekõnet, kasseti ilmumist ja suvevaheaega vanaema juures. Keegi ei küsinud, kas meil on piisavalt motivatsiooni nõusid pesta, tuba koristada või nooremat õde lasteaiast tuua.

See võis vahel olla liiga suur vastutus. Kuid samal ajal õppisime, kuidas mitte paanikasse sattuda, kui läheduses ei ole inimest, kes kõik meie eest ära teeb.

Siis hakkas senine maailm lagunema.

Eesti taastas iseseisvuse. Muutusid raha, hinnad ja töökohad. Inimesed, kes olid aastaid ausalt töötanud, võisid äkki avastada, et nende ametit ei ole enam vaja või palgast ei piisa pere ülalpidamiseks.

Meie vanemad ei teadnud alati, kuidas uues maailmas toime tulla. Mõni kaotas töö, mõni alustas keskeas kõike otsast peale, mõni sõitis Soome kaupa tooma või läks turule müüma seda, mida oli võimalik hankida.

Meie olime samal ajal noored.

Tahtsime armuda, tantsida, hästi riietuda ja uskuda, et ees ootab ilus elu. Kuid lisaks pidime kiiresti õppima raha lugema, tööd otsima ja tegema otsuseid, milleks keegi polnud meid ette valmistanud.

Paljud teenisid esimest raha juba teismelisena. Töötasime suvel põllul, korjasime marju, müüsime turul, hoidsime lapsi, õmblesime või tegime kohvikus pikki vahetusi.

Keegi ei küsinud, kas see töö vastab meie eneseteostuse soovile. Raha oli vaja ja seepärast töötasime.

aastatel õppisid paljud meist pere ära toitma ka siis, kui rahakotis oli väga vähe. Oskasime ühest kanast mitu söögikorda teha, anda laste riideid edasi ja enda ostu veel ühe kuu võrra edasi lükata.

Teadsime peast, kui palju maksavad leib, piim, bussipilet ja lapse talvesaapad. Mitte rakenduse abil, vaid sellepärast, et enne poodi minekut lugesime raha mitu korda üle.

Paljud kasvatasid lapsi peaaegu üksinda, kuigi paberite järgi oli neil abikaasa olemas. Mees töötas teises linnas, sõitis Soome või Rootsi või lihtsalt arvas, et lapsed ja kodu kuuluvad naise vastutusalasse.

Meie ärkasime öösel palavikus lapse juurde, läksime hommikul tööle, ostsime õhtul toidu, valmistasime söögi ja aitasime kodutöid teha.

Keegi ei küsinud eriti sageli, kas meil on raske.

Meile öeldi: „Sa oled tugev. Küll sa hakkama saad.“

Ja me saimegi.

Nii hästi, et teised harjusid meie väsimust mitte märkama.

aastatel sündinud naine võis töötada kahes kohas, kasvatada lapsi, aidata vanemaid, koristada kodu ja kuulata veel abikaasa kaebust, kui väsitav oli tema tööpäev.

Ta võis anda lastele viimase parema pala ning öelda, et tal endal pole kõht tühi.

Ta võis aastaid enda jaoks säästa ja anda siis kogu raha täiskasvanud lapsele, kellel oli abi vaja.

Ja keegi küsis ikka: „Mis erilist ta siis tegi? Emad teevadki nii.“

Ei, kõik ei tee.

Meie põlvkonnale õpetati, et hea naine kannatab vaikselt. Mida vähem kurdad, seda parem abikaasa oled. Mida rohkem lastele annad, seda parem ema oled. Mida kauem enda vajadusi edasi lükkad, seda targemaks sind peetakse.

Aga neljakümnendates või viiekümnendates hakkasid paljud meist esimest korda küsima: „Kus olen selles elus mina?“

Meie emad ütlesid sageli, et teatud vanuses ei sobi enam ere kleit, uus soeng või ootamatu reis. Esmalt pidid olema rahuldatud laste, abikaasa ja kogu ülejäänud pere vajadused.

Meie otsustasime, et viiskümmend ei tähenda elu lõppu.

Hakkasime õppima keeli, autot juhtima, reisima ja ametit vahetama. Mõni lahkus suhtest, kus teda polnud aastaid austatud. Mõni ostis esimest korda midagi mitte koju ega lastele, vaid endale.

Ja just siis juhtus midagi huvitavat.

Kuni olime mugavad, vaiksed ja kõigega nõus, nimetati meid headeks naisteks.

Kui hakkasime ütlema „ei“, muutusime äkki isekateks.

Kui vanaema hoiab igal nädalavahetusel tasuta lapselapsi, öeldakse, et ta armastab oma peret. Kui ta tahab ühe nädalavahetuse sõbrannadega veeta, küsitakse: „Mis sul nüüd hakkas?“

Kui naine annab oma säästud lastele, on ta hea ema. Kui ta ostab sama raha eest reisi, arvab keegi kohe, et tema vanuses tuleks mõistlikum olla.

Kui ta elab aastakümneid pere jaoks, peetakse seda loomulikuks. Kui ta hakkab lõpuks enda jaoks elama, tundub lähedastele, nagu oleks ta neilt midagi ära võtnud.

Seepärast ei ole 1970. aastatel sündinud naised põlvkond, kellel oli kõige lihtsam.

Nad on põlvkond, kes õppis mitu korda uuesti elama.

Nad mäletavad rublasid, kroone ja eurosid. Mäletavad paberil kirju, taksofone, esimesi mobiiltelefone ja oskavad nüüd lapselastega videokõnesid teha.

Nad kuulasid muusikat plaatidelt ja kassettidelt, kuid leiavad nüüd oma lemmikloo internetist.

Nad oskavad küpsetada kooki ilma retseptita ning samal ajal osta veebist lennupileti.

Nad nägid, kuidas lähedased sõitsid tööle Soome, Rootsi, Norrasse ja Suurbritanniasse. Mõni jäi lastega Eestisse, mõni sõitis ise koristama, hooldama või tehasesse tööle, et kodus oleks perel parem elu.

Nad nutsid sadamas ja lennujaamas, ootasid kõnesid ning õppisid elama kahe riigi vahel.

Aga nende ohverdustest räägitakse harva. Sagedamini kuulevad nad, et nad ei oska puhata, kontrollivad liiga palju või ei mõista tänapäeva maailma.

Võib-olla ei mõista me kõike. Kuid me teame väga hästi, mida tähendab nullist alustamine.

Meid ei murdnud 1990. aastate muutused, 2008. aasta kriis, pandeemia ega pidevalt tõusvad hinnad.

Mitte sellepärast, et me ei karda.

Vaid sellepärast, et oleme juba korduvalt näinud maailma muutumas ja teame, et järgmisel hommikul tuleb ikkagi üles tõusta, hommikusöök valmistada, tööle minna ja hoolitseda nende eest, kes meist sõltuvad.

Me oskame kogu südamest armastada. Kuid lõpuks õppisime, et armastus ei pea tähendama enda pidevat ohverdamist.

Oskame pere eest hoolitseda. Kuid nüüd õpime ka enda eest hoolitsema.

Ja võib-olla just see ärritab mõnda inimest kõige rohkem.

Mitte meie vanus ega kortsud.

Neid häirib, et naised, kes kogu elu vaikisid ja kohanesid, ei karda enam öelda, mida nad tahavad.

Me ei soovi enam kõigile mugavad olla.

Me ei taha vabandada, miks ostsime kleidi, läksime reisile, alustasime uut suhet või keeldusime igal nädalavahetusel lapselapsi hoidmast.

Meil on ainult üks elu.

Kui elasime selle esimese poole nii, nagu teised meilt ootasid, on meil õigus elada teine pool nii, nagu soovime meie ise.

Kas nõustute, et 1970. aastatel sündinud naisi nimetati tugevateks sageli ainult sellepärast, et keegi ei tahtnud märgata, kui raske neil tegelikult oli? Või on tänapäeva naistel sama keeruline? Kirjutage oma arvamus kommentaaridesse ja jagage seda teksti naisega, kes on läbi elanud rohkem, kui ta on kunagi valjusti rääkinud.