Katrin nägi, kuidas tema mees kohvikusse sisenes ja võõra naise juurde istus. Tema süda pidi peaaegu seisma jääma. Pikemalt mõtlemata otsustas ta talle järgneda

Katrin sõitis bussiga koju ja vaatas mõtlikult aknast välja. Päev oli olnud pikk ning ta lootis õhtul kiiresti õhtusöögi valmistada, tassi teed juua ja tavalisest varem magama minna.

Viimasel ajal tuli Mihkel üha sagedamini töölt hilja koju. Ta saabus väsinuna, rääkis vähe ja ärritus isegi täiesti süütute küsimuste peale.

Kui Katrin küsis, miks mees jälle hilines, vastas Mihkel alati ühtemoodi:

„Tööd on palju. Kõik tahavad midagi ja mitte keegi ei anna rahu.“

Alguses uskus Katrin teda. Nad olid koos elanud aastaid ning ta ei tahtnud muutuda naiseks, kes kontrollib mehe telefoni ja kahtlustab iga hilinemise taga petmist.

Kuid aja jooksul hakkas ta märkama üha rohkem kummalisi asju.

Mihkel hoidis telefoni alati enda lähedal. Varem võis see vabalt terve õhtu köögilaual lebada, nüüd võttis mees selle isegi vannituppa kaasa. Mõnikord naeratas ta saabunud sõnumit lugedes, kuid kui Katrin küsis, kes kirjutas, muutus tema nägu kohe tõsiseks.

„Tööasjad,“ vastas ta lühidalt.

Sel päeval valdas Katrinit kummaline rahutus. Ta ei osanud seda seletada, kuid otsustas mehele helistada.

„Tere, Mihkel. Kus sa praegu oled?“ küsis ta.

Teisel pool toru tekkis mõneks sekundiks vaikus.

„Kuidas kus?“ vastas mees pahaselt. „Tööl, loomulikult. Kus ma siis veel sellisel ajal olema peaksin?“

„Ma lihtsalt küsisin. Sõidan bussiga koju.“

„Katrin, mul pole praegu tõesti aega rääkida. Tööd on üle pea.“

Naine tahtis juba hüvasti jätta, kui vaatas juhuslikult bussiaknast välja ja tardus.

Kõnniteel kõndis Mihkel.

Ta kandis sama tumedat mantlit, millega oli hommikul kodust lahkunud, ja hoidis telefoni kõrva ääres. Ta kõndis kiiresti ning vaatas aeg-ajalt enda ümber.

Katrin tundis, kuidas süda hakkas rinnus valusalt taguma.

See ei saanud olla eksitus. Ta tundis oma mehe kõnnakut, mantlit ja isegi viisi, kuidas too rääkides vasaku käega žestikuleeris.

„Mihkel, kas sa oled tõesti tööl?“ küsis ta vaikselt.

Mees ohkas raskelt.

„Kas sa ei saa aru, et segad mul töötamist? Jah, olen tööl. Kus ma siis veel olema peaksin?“

Samal hetkel pööras ta ümber nurga.

Katrin vajutas kõhklemata peatusenuppu. Niipea kui buss peatus, astus ta välja ja kiirustas sinna, kuhu Mihkel oli kadunud.

Tema peas keerles kümneid küsimusi.

Miks ta valetab? Kuhu ta läheb? Kellega ta kohtub? Kas see toimub esimest korda või on mees juba kaua sellist elu elanud?

Katrin ei lõpetanud kõnet meelega. Seni, kuni Mihkel temaga telefonis rääkis, vaatas ta vähem ringi ega saanud aru, et naine talle järgneb.

„Tahtsin ainult küsida, kas tuled täna õigel ajal koju,“ jätkas Katrin.

„Ma ei tea. Tõenäoliselt hiljem. Ütlesin ju, et mul on palju tööd.“

Mihkli hääl muutus ootamatult vaiksemaks.

Ta lähenes väikesele nurga taga asuvale kohvikule, avas ukse ja läks sisse.

Katrin jäi teisele poole tänavat seisma.

Läbi suure akna nägi ta, kuidas Mihkel saalis ringi vaatas, naeratas ja läks laua juurde, kus teda ootas noor tundmatu naine.

Mees istus tema vastu, telefon endiselt kõrva ääres.

„Olgu, pean lõpetama,“ sosistas ta. „Mind kutsutakse.“

Ta katkestas kõne.

Katrin seisis veel mõne hetke paigal. Tema esimene mõte oli kohvikusse minna, otse nende laua juurde astuda ja nõuda selgitust.

Kuid jalad ei kuulanud sõna.

Ta ei teadnud, mida öelda. Kas küsida, kes see naine on? Kas valada mehele klaas vett näkku? Kas lahkuda nii, et Mihkel ei saaks kunagi teada, et teda nähti?

Lõpuks läks Katrin vastas asuva kohviku terrassile ja valis laua, kust ta nägi hästi nii meest kui ka tema kaaslast.

Mihkel rääkis midagi elavalt. Tema nägu oli teistsugune kui kodus. Ta naeratas, kummardus naisele lähemale ja kuulas teda sellise tähelepanuga, mida Katrin polnud juba ammu kogenud.

Naine oli temast noorem. Ta kandis heledat mantlit ja silus rääkides närviliselt juukseid.

Katrin vaatas neid ning tundis, kuidas tema sees segunesid valu, viha ja alandus.

Samal hetkel lähenes nende lauale lillemüüja, käes mitu kimpu punaseid roose.

Mihkel peatas ta.

Ta valis kõige suurema kimbu, maksis selle eest ja ulatas lilled naisele.

Võõras naeratas laialt ning puudutas hetkeks tema kätt.

Katrin tundis, kuidas rinnus läks valusaks.

Mihkel ei olnud talle viimase aasta jooksul kinkinud ühtegi lille. Isegi nende pulma-aastapäeval oli mees öelnud, et unustas tähtpäeva suure töökoormuse tõttu.

Katrin oli juba valmis tõusma ja neile vastu astuma, kui talle tuli ootamatu mõte.

Ta tahtis näha, mida Mihkel teeb, kui kuuleb uudist, mis võib kogu tema elu hetkega muuta.

Katrin võttis telefoni ja valis uuesti mehe numbri.

Mihkel vaatas ekraani ega tahtnud esialgu vastata. Lõpuks võttis ta kõne vastu.

„Mis nüüd juhtus?“ küsis ta ärritunult.

Katrin hingas sügavalt sisse.

„Mul on sulle midagi väga tähtsat öelda.“

„Kas see ei võiks õhtuni oodata?“

„Ei. Seda ei saa edasi lükata.“

Ta vaikis hetkeks ja vaatas läbi akna oma mehele otsa, kuigi mees teda ei näinud.

„Mihkel, me saame lapse.“

Mees tardus.

Naeratus kadus tema näolt. Ta nõjatus aeglaselt tooli seljatoele ja vaatas enda vastas istuvat naist.

„Mida sa ütlesid?“ küsis ta vaikselt.

„Ma olen rase.“

Katrin ise ei teadnud, miks valis just sellise vale. Võib-olla tahtis ta teada, kas nende pere tähendab mehele veel midagi. Võib-olla soovis ta, et Mihkel tunneks vähemalt korraks sama segadust ja hirmu, mida tema praegu tundis.

„Katrin, oled sa kindel?“

„Jah.“

„Millal sa teada said? Miks sa varem midagi ei öelnud?“

„Ma ei saa praegu rääkida. Sõidan koju. Arutame õhtul kõike.“

Ta katkestas kõne.

Mihkel istus mõnda aega liikumatult. Võõras naine küsis temalt midagi, kuid mees raputas pead.

Mõne minuti pärast pani naine roosid lauale, võttis käekoti ja tõusis püsti. Nad vahetasid mõned kiired sõnad, seejärel lahkus ta kohvikust.

Katrin jälgis teda pilguga, kuid ei läinud järele. Ta tundis isegi kerget pettumust, et kõik nii kiiresti lõppes. Ta ei saanud teada, mida nad rääkisid ega kes see naine tegelikult oli.

Kohe pärast võõra lahkumist hakkas Mihkel oma naisele helistama.

Katrin lasi telefonil mõnda aega heliseda ja vastas alles siis.

„Kus sa oled?“ küsis mees kiiresti.

„Sõidan koju.“

„Ma tulen ka kohe.“

„Aga sul oli ju palju tööd.“

Mihkel vaikis mõne sekundi.

„Töö võib oodata. See on praegu tähtsam.“

Õhtul istus Katrin elutoas ja ootas.

Ta ei teadnud, mida teeb, kui mees koju jõuab. Kas tunnistab kohe, et nägi kõike? Kas laseb tal rääkida ja kuulab, kui palju valesid Mihkel veel välja mõtleb?

Peagi kostis võtme keeramist lukus.

Mihkel astus tuppa, käes punaste rooside kimp. See oli sama kimp, mis mõni tund varem oli mõeldud teisele naisele, või vähemalt väga sarnane.

Ta tuli kiiresti Katrini juurde.

„Miks sa mulle varem midagi ei öelnud? Millal sa teada said? Kas sa oled juba arsti juures käinud? Kuidas sa ennast tunned?“

Tema näol oli nii palju rõõmu ja elevust, et Katrin sattus hetkeks segadusse.

Ta vaatas oma meest ega suutnud uskuda, kui kergesti too ühest elust teise ümber lülitus.

„Kas sa olid täna tõesti tööl?“ küsis Katrin.

Mihkel tardus.

„Loomulikult. Ma ju ütlesin.“

„Terve päeva?“

„Jah.“

Katrin vaatas tema käes olevaid roose.

„Ja need lilled ostsid samuti tööl?“

Mees langetas pilgu.

Toas muutus nii vaikseks, et oli kuulda seinakella tiksumist.

„Mihkel, ma nägin sind,“ ütles Katrin rahulikult. „Ma nägin, kuidas sa mulle telefonis valetasid. Nägin, kuidas sa kohvikusse läksid, teise naise juurde istusid ja talle punaseid roose kinkisid.“

Mihkel kahvatas.

„Katrin, see pole nii, nagu sa arvad.“

„Siis räägi mulle, kuidas see on.“

Mees istus tugitooli ja vaikis kaua.

„Ta töötab minuga,“ ütles ta lõpuks. „Me oleme viimasel ajal palju suhelnud. Liiga palju. Täna pidime kõigele lõpu tegema.“

„Kas sellepärast ostsid talle roose?“

„Tahtsin vabandada ja öelda, et ma ei saa oma perekonda maha jätta.“

Katrin vaatas teda tähelepanelikult.

„Kas teie vahel oli midagi?“

Mihkel ei vastanud kohe.

Sellest lühikesest kõhklusest piisas.

Katrin tundis, kuidas miski tema sees murdus.

„Aga laps?“ küsis Mihkel vaikselt. „Kas sa tõesti ootad last?“

Katrin vaatas talle otse silma.

„Ei.“

Mees tõstis üllatunult pea.

„Ma valetasin,“ ütles Katrin. „Tahtsin näha, mida sa valid, kui arvad, et meie elu muutub.“

„Kuidas sa võisid midagi sellist teha?“ küsis Mihkel solvunult.

Katrin naeris kibedalt.

„Sa valetasid terve päeva, et oled tööl. Sa istusid kohvikus teise naisega ja kinkisid talle roose. Aga nüüd oled pahane, sest mina valetasin ühe korra?“

Mihkel langetas pea.

Sel õhtul Katrin teda kodust välja ei ajanud. Kuid ta ei andestanud talle ka.

Ta ütles, et Mihkel magab teises toas seni, kuni tema otsustab, kas nende abielus on veel midagi päästa.

Roosid jättis Katrin lauale, kuid ei pannud neid vaasi.

Hommikuks olid need juba närbuma hakanud.

Lilli vaadates mõistis Katrin, et rõõmsast näost, kahetsusest ja ilusatest sõnadest ei piisa, et purunenud usaldust taastada.

Esimest korda elus ei mõelnud ta enam sellele, kas suudab Mihklile andestada.

Ta mõtles, kas üldse veel tahab temaga koos olla.