Kui mu mees pettis mind mu parima sõbrannaga pärast 25-aastast abielu, polnud minu kõrval kedagi. Ainus, kes mind kohutavast depressioonist välja tõmbas, oli mu koer, kelle olin ise kunagi varjupaigas hukkamisest päästnud…

Tutvusin Rainiga ühel suvepeo õhtul Pärnus, kui mul oli kakskümmend kaks aastat ja temal kakskümmend viis. Tantsisime ühe loo, siis teise, ja õhtu lõpus palus ta mu numbrit. Abiellusin temaga kolm aastat hiljem — mu nõo laenatud kleidis ja kodutehtud koogiga, sest eelarve ei ulatunud rohkemaks. See polnud uhke pulmapidu. See oli meie pulmapidu, ja see oli mulle piisav.

Kakskümmend viis aastat annab palju. Annab kaks last, hüpoteegi, neli kolimist, majanduskriisi, haige äia, uneta ööd — ja ka häid asju: odavad reisid Lätisse, pühapäevased lõunasöögid, harjumus vaadata koos seriaale, kuigi talle ei meeldinud need, mis mulle meeldisid. Meil oli tavaline elu. Ei olnud kirge, aga oli stabiilsus. Oli reaalsus.

Moonika oli mu parim sõbranna gümnaasiumist saati. Kolmkümmend aastat sõprust. Mu laste ristiema. See, kes helistas, kui mul oli raske, ja kes tundis mind paremini kui keegi teine. Nii arvasin mina.

Sain teada ühel novembri teisipäeval. Ei olnud suurt draamat. Oli üks sõnum Raini telefonis, mille nägin kogemata, kuni tema duši all oli. Lühike lause. Piisav.

Ma ei karjunud. Istusin voodi serval telefon käes, ei tea kui kaua. Kui Rain vannitoast välja tuli ja mu nägu nägi, ei pidanud kumbki midagi ütlema.

Mis tuli pärast, oli kõige raskem. Mitte lahutus ise, mis võttis ligi aasta. Mitte korteri müük. Vaid vaikus. Mu lapsed, juba täiskasvanud, üritasid kohal olla, aga neil olid oma elud, oma tööd, oma mured. Mu sõbrannad — need, kes olid mõlema sõbrannad — ei teadnud, kummale poolele asuda, ja kadusid ükshaaval viisakate vabanduste saatel. Mu õde elab Tartus ja ei saanud igal nädalal tulla.

Jäin üksi kahetoalisse üürikorterisse, pooleldi lahti pakitud kastide ja füüsiliselt raske vaikusega.

Lotte tuli minu ellu kaks aastat enne kõike seda. Nägin teda varjupaiga kodulehel — udune foto keskmise suurusega segaverelisest koerast, rippuvate kõrvade ja silmadega, mis näisid seal liiga kaua ootavat. Kirjas oli, et tal on neli aastat ja ta on kaheksa kuud oodanud. Et kui teda ei võeta, lastakse ta uinuda.

Rain ei tahtnud koeri. Vaidlesime. Läksin ikkagi.

Kui järele tulin, Lotte ei liputanud saba ega tulnud ligi. Jäi puuripõhja seisma ja vaatas. Hooldaja ütles, et ta on selline — usaldamine võtab aega. Võtsin ta kaasa ikkagi.

Kulus kolm kuud, enne kui ta minu kõrvale diivanile tuli. Kuus kuud, enne kui ta minu jalgade najal magas.

Kui kõik purunes, oli Lottel kuus aastat. Ja mina olin seisundis, mida on mul praegu piinlik kirjeldada. Ma ei käinud duši all, kui polnud vaja välja minna. Sõin halvasti või ei söönud. Veetsin tunde voodis lakke vaadates. Hakkasin mõtlema, et mitte miski, mida teen, ei oma tähtsust.

Aga Lotte vajas välja minna kell kaheksa hommikul. Ja kell üks. Ja kell kuus õhtul. Iga päev, eranditult, hoolimata sellest, kuidas mina end tundsin.

Ei olnud võimalust voodis püsida, kui ta põrandalt selle näoga minu poole vaatas. Nii et tõusin üles. Panin jalatsid jalga. Läksin alla.

Algul käisin õues pidžaamas mantli all, kellegi peale vaatamata. Siis hakkasin enne väljaminekut duši all käima. Siis hakkasin märkama asju: jaanuarikülma, pargi lehtedeta puid, vanat naist, kes istus alati samal pingil oma koeraga. Ühel päeval tervitasime teineteist. Siis rääkisime viis minutit. Siis jõime kohvi.

See ei olnud võluvägi. See oli rihm, kellaaegade rutiin ja koer, kes vajas mind, isegi kui ma arvasin, et pole millekski hea.

Möödusid kuud. Siis aasta. Läksin lõpuks psühholoogi juurde. Hakkasin rohkem tööd tegema. Helistasin õele sagedamini. Kastid pakiti lahti.

Lottel on nüüd kaheksa aastat. Ta magab igal ööl minu jalgade ümber keerdunult. Mina päästsin ta sellest puurist varjupaigas. Aga tegelikult oli see mina, kes sealt välja tuli.

Kas sul on kunagi olnud loom, kes on sulle andnud rohkem, kui ootasid?

Kui see lugu puudutas su südant — jäta ❤️ ja jaga seda kellegagi, kes seda lugeda vajab.