59-aastaselt kuulsin mehelt: “Kes sind üldse tahab?” Kuu aega hiljem kahetses ta neid sõnu…

Minu nimi on Tiiu. Mul on 60 aastat ja elan Tartus.

See mis juhtus, toimus veidi üle aasta tagasi. Pole seda varem rääkinud, sest kulus aega mõista mis täpselt muutus. Nüüd arvan et saan aru.

Olen Enno’ga abielus kolmkümmend neli aastat. Ta pole halb inimene. Seda ütlen tõsiselt, mitte vabandusena. Töötab, ei joo, kätt ei tõsta. Aga tal on rääkimisviis mis aastate jooksul tühjendastas mind seest ilma et oleksin päriselt aru saanud.

Väikesed laused. Peaaegu alati tavalistes hetkedes, ilma näilise tähtsuseta.

— See ei sobi sulle.

— Milleks end korda teed kui kuhugi ei lähe.

— Sinu palgaga…

Iga lause eraldi polnud midagi. Koos, aastate jooksul, tegid need ühe väga konkreetse asja: hakkasin uskuma et ilma temata pole ma kuigi palju.

See “kes sind üldse tahab?” juhtus reedel õhtul.

Olime tülinud millegi pärast. Ei mäleta isegi algust. Arvan et oli nädalavahetuse plaanide pärast — mina tahtsin minna õele Pärnusse ja tema ei tahtnud liikuda. Tüli läks soojemaks nii nagu lähevad need mis on alati olnud — ilma täpselt karjumata, aga selle külma tooniga mis on hullem kui karjumine.

Kuskil hetkel ütlesin et olen tüdinud. Et olen aastaid talunud. Et ehk on aeg asju ümber mõelda.

Ta naeris.

Mitte naeratus. Lühike naer, selline mis teeb rohkem haiget.

— Mida ümber mõelda? — ütles ta. — Kuhu sina lähed? Kes sind tahab, 59-aastaselt?

Jäin vaikseks.

Ei vastanud midagi. Läksin magamistuppa, sulgesin ukse, istusin voodi äärele ja vaatasin põrandat üsna kaua ilma millestki konkreetsest mõtlemata.

Ennо ei vabandanud sel õhtul. Jäi televiisorit vaatama.

Järgmisel päeval käitus nagu poleks midagi juhtunud. Küsis mis lõunaks on. Vastasin. Elu läks edasi.

Aga midagi oli katki.

Mitte abielus. See oli juba ammu katki. Katki läks midagi muud — niit mis hoidis mind paigal. Mõte et äkki tal on õigus ja mul pole kuhugi minna.

Sel nädalal helistasin sõbrannale Malle’le. Rääkisin mis oli öeldud. Ta kuulas lõpuni ja siis ütles:

— Tiiu, kui kaua oled raamatupidamisbüroos töötanud?

— Kakskümmend kaks aastat.

— Ja kui palju kliente on sinu omad, kes tahavad ainult sinuga suhelda?

Jäin mõtlema.

— Päris palju.

— No siis on sul vastus tema küsimusele olemas.

Polnud nii mõelnud. Aga see oli tõsi. Büroos kus töötasin olin üle kahe aastakümne. Olid kliendid kes helistasid otse mulle, küsisid minu järele, tõid jõuludel küpsetisi. Inimesed kes vajasid mind, usaldасid mind, hindasid mind.

Kes sind tahab?

Päris palju inimesi, selgus.

Järgnevatel nädalatel tegin midagi mida polnud ammu teinud: hakkasin vaatama kortereid. Mitte kindla kavatsusega kohe minna. Lihtsalt et teada. Näha mis on saadaval. Et peas oleks konkreetne summa, suurus, tänav.

Leidsin ühe Supilinna tänaval. Teine korrus, valgusküllane, köögist avaneb vaade vaiksele sisehoovile. Maksis nii palju kui sain endale lubada kui asju natuke ümber korraldada.

Käisin seda vaatamas ühel teisipäeval pärastlõunal üksi.

Olin sees kakskümmend minutit, vaatasin iga tuba, avasin kappe, piiluksin sisehoovi.

Ei nutnud. Ei tundnud hirmu.

Tundsin et mahan.

Kuu aega pärast seda lauset tuli Ennо neljapäeval koju halva päeva näoga. Istus diivanile ja ütles et tööl on tekkinud probleemid, et vajab abi dokumentidega, et ilma minuta ei tea kuidas toime tulla.

Ütles seda ilma irooniata. Ilma aru saamata mida ütles.

Ilma minuta ei tea kuidas toime tulla.

Aitasin dokumentidega. Muidugi — ma pole kättemaksuhimuline. Aga samal ajal kui selgitasin kus allkirjastada, mõtlesin sellele Supilinna korterile. Köögile sisehooviga. Sellele et mahan.

Pole veel läinud.

Aga tean et saan.

Ja see, mingil moel mida päriselt seletada ei oska, muudab kõik.

Ennо lause on endiselt kusagil alles. Pole unustanud. Aga ei suru enam alla.

Sest vastuse küsimusele “kes sind tahab?” leidsin ise, ilma et tema oleks teadnud.

Ja see oli päris pikk nimekiri.

Kas keegi on teile kunagi öelnud midagi mis sel hetkel lõi maha, aga mis aja jooksul andis jõudu püsti tõusta?

Kui see lugu teid puudutas — jätke ❤️ ja jagage seda oma lähedastega. Sest teadmine et saad minna muudab kõik, isegi kui jääd.