Mees lahkus pärast 37 aastat abielu ja mina ostsin 60-aastasena esimest korda kleidi — mitte „praktilise”, mitte „tagasihoidliku”, mitte „eale vastava”, vaid ilusa. Endale…

Ma pole kunagi olnud naine, kes iga hooajaga endale uusi riideid ostab. Mul oli alati põhimõte „hiljem”. Head kingad — vennatütre pulma. Uus jope — kui vana päris katki läheb. Parfüüm — kui kingitakse. Aga kleit… Kleiti tahtsin juba ammu, kümme aastat kindlasti.

Mitte mingit ülbelt väljanägevat. Lihtsalt ilusat. Tumesinist, veidi põlvest allapoole, pehme varrukaga ja vööga. Sellist, et saaksid selga panna ja ei peaks kõhtu kätega varjama, ei peaks mõtlema, mida inimesed arvavad, ei peaks tundma end nagu vana mööbel nurgas.

Aga meie majas leiti minu soovidele alati tähtsamaid kulutusi.

— Milleks sulle kleit? — ütles Valdur. — Kapp on täis.

Aga kapis rippus kaks vana seelikut, mustad püksid „välja minekuks” ja mõned kampsunid, mis olid ostetud allahindluselt. Tema seda ei näinud. Ta ei näinud üldse paljut. Ei näinud, kuidas seisin peegli ees ja sättisin kraed nii, et plekk poleks nii nähtav. Ei näinud, kuidas valisin endale kõige odavama huulepulga ja panin selle siis riiulile tagasi, sest lapselapsel olid vaja talvesaapad.

Valduri ja minuga elasime kolmkümmend seitse aastat. Ma ei ütle, et ta oli halb inimene. Töötas, ei joonud, kodus sai naela lüüa, kartulid turult tuua. Aga tema kõrval muutusin tasapisi mitte naiseks, vaid millelegi sarnaseks nagu tuttav osa igapäevaelust. Nagu veekeetja. Nagu ukse ees olev vaip. On — hea. Ei tee häält — veel parem.

Hommikuti keetsin talle kaerahelbeid, sest kõht. Lõunal viisin suppi naabrinaine Annele, kui too haige oli. Õhtuti helistasin tütrele, küsisin, kas võttis noorema ringist ära. Poeg tuli laupäeviti, aga sagedamini mitte külla, vaid „asja pärast”: kord laenata raha, kord dokumente printida, kord lapsed jätta paariks tunniks, mis venisid terveks päevaks.

Ma ei kurtnud. Mulle tundus, et nii elatasegi. Naine peab hoidma kodu, aitama lapsi, mitte liiga palju kulutama, mitte pesema oma pesu väljaspool kodu.

Ja siis Valdur lahkus.

Ütles seda õhtul, kui lõikasin salatit. Täiesti tavaline õhtu oli: kartulid keesid, laual seisis heeringas, televiisorist vaidlesid keegi valjusti. Ta tuli töölt, istus tabureti peale ja ütles:

— Ma kolin ära. Mul on teine naine.

Alguses arvasin, et ei kuulnud õigesti.

— Milline naine?

Ta hõõrus nägu kätega ja ütles:

— Normaalne. Ära hakka nüüd.

Niimoodi siis. Normaalne.

Seisin noa käes ja vaatasin kurke. Peas käis mingil põhjusel üks rumal mõte: kartulid tuleb maha võtta, muidu keevad pehmeks.

Siis tulid vestlused, paberid, vara jagamine. Lapsed helistasid alguses sageli, siis väsisid minu valust. Tütar ütles:

— Ema, no pea vastu. Teie vanuses ei pea nii draamat tegema.

Teie vanuses.

Mul oli kuuskümmend. Mitte üheksakümmend. Mitte sada. Aga nende jaoks olin ma justkui läinud mingisse tuppa, kus naisele sobib ainult pirukaid küpsetada, lastelastega istuda ja rõõmustada, et vererõhk ei hüppa.

Esimese kuu pärast lahutust käisin vaevalt väljas. Käisin ainult poes ja apteegis. Ostsin leiba, piima, südameravimeid, mille arst oli määranud juba talvel. Kodus läks vaikseks. Alguses see vaikus rõhus. Tegin automaatselt rohkem toitu kui vaja. Keetsin poti borši ja sõin seda neli päeva. Õhtuti istusin köögis, panin tee ette ja kuulasin, kuidas külmkapp uriseb.

Ühel laupäeval sõitsin Tartu kesklinna. Lihtsalt nii. Oli vaja osta niiti ja vihmavari remondipoest kätte saada. Päev oli pilvine, uduvihm, inimesed kiirustasid kottidega, kohvikutest lõhnas kohvi ja küpsetiste järele. Astusin kaubanduskeskusesse sooja saama ja nägin seda.

Kleiti.

See rippus väikese poe vaateaknas. Tumesinine, just selline nagu ma kunagi tahtsin. Mitte tütarlapslik, mitte kiljuv, aga ilus. Rahulik. Väärikusega. Jäin seisma ja vaatasin kaua.

Esimene mõte oli harjumuspärane: kallis.

Teine: milleks mulle?

Kolmas kõlas tütre häälega: „Ema, selles vanuses peaks lihtsamalt.”

Peaaegu lahkusin. Astusin mõne sammu, siis pöördusin tagasi. Müüja, umbes neljakümneaastane naine, naeratas:

— Soovite proovida?

Ütlesin kohe:

— Ma vaatan ainult.

Ta võttis kleidi riidepuult.

— Vaadata saab ka proovikabiiinis.

Ma ei tea, miks nõustusin. Ilmselt seetõttu, et olin väsinud kogu elu ainult vaatamast.

Proovikabiiinis ei julgenud ma kaua välja tulla. Kleit istus hästi. Mitte ideaalselt, muidugi. Kuskil korts, kuskil vanus, kuskil käed juba ei ole need. Aga peeglisse vaatas mitte maha jäetud abikaasa. Mitte lastelaste järelevaataja vanaema. Mitte naine, kellele öeldi „ära hakka”. Seal seisis mina.

Lihtsalt mina.

Ja mul tuli järsku nii valus, et istusin väikesele pukile ja hakkasin nutma. Vaikselt, et ei kuuleks. Aga müüja küsis ikkagi läbi kardina:

— Suurus ei sobinud?

Pühkisin näo varrukaga.

— Sobis.

— Siis miks nutate?

Tahtsin öelda „ei tea”, aga ütlesin tõe:

— Ma pole ammu endale midagi ilusat ostnud.

Ta vaikis, siis ütles tasaselt:

— Siis võtke.

Vaatasin hinnasilti. Summa polnud väike, aga mul olid kõrvale pandud rahad. Varuks. Kogu elu oli mul see „juhuks”. Külmkapile, ravimitele, lastele aidata, endisele sokke osta kui allahindlus. Ainult endale juhust ei leidunud.

Ostsin kleidi.

Kotiga koju minnes tundsin häbi ja rõõmu korraga. Nagu tegin midagi keelatud. Bussis surusin koti põlvede vastu ja mõtlesin: „Mida lapsed ütlevad?” Siis tabasin end selle pealt ja peaaegu naersin. Mul on kuuskümmend aastat, olen lahutatud, elan üksi, aga küsin ikkagi vaimselt luba.

Tütar nägi kleiti nädal hiljem. Tuli pärast tööd, väsinud, paltos, otse veekeetja juurde.

— Ema, on midagi tee kõrvale?

Võtsin küpsised välja, panin tassid lauale. Kott oli toolil, ei jõudnud ära panna.

— Mida ostsid?

— Kleidi.

Ta keeras lahti, vaatas ja tõstis kulmud.

— Ilus küll. Aga kuhu sa sellega lähed?

See ongi kõik. Mitte pahatahtlikult, mitte tahtlikult. Lihtsalt nagu ütles ilmselge asja.

Tahtsin end õigustada. Öelda, et allahindlus oli. Et tahtsin ammu. Et mul on õigus. Aga järsku väsisin.

— Tänavale, — vastasin. — Kohvikusse. Teatrisse. Kuhu tahan.

Tütar vaatas mulle imelikult.

— Ema, kas sa solvusid?

— Ei. Ma lihtsalt ei taha enam elada nii, nagu mul poleks enam midagi lubatud.

Ta vaikis. Siis ütles:

— Ma ei mõelnud seda nii.

Võib-olla mitte nii. Aga mina kuulsin täpselt seda, mida kuulsin kogu elu.

Mõni päev hiljem helistas poeg. Palus lastelastega istuda pühapäeval. Ütlesin, et ei saa.

— Miks?

— Mul on plaanid.

Ta naeris:

— Mis plaanid sul on?

Ja see „mis plaanid sul on” lõi tugevamalt kui lahutus. Sest tema hääles oli siiras üllatus. Nagu emal ei saagi plaane olla. Nagu minu elu eksisteerib ainult nende kalendri vabades lahtrites.

Pühapäeval panin selle kleidi selga. Kamp­sustasin juuksed nii hästi kui oskasin, värvisin huuled, võtsin väikese koti, mida ammu pole kandnud. Läksin üksi kohvikusse Raekoja platsil. Tellisin kohvi ja tüki õunakoogiga. Istusin akna ääres ja vaatasin, kuidas inimesed mööda käivad.

Keegi ei pöördunud ringi. Keegi ei ütelnud, et mul on hilja. Keegi ei küsinud, miks ma nii riietusin. Maailm ei varisenud kokku sellest, et kuuekümneaastane naine pani ilusa kleidi selga lihtsalt endale.

Ja mina istusin ja nutsin. Mitte valjusti. Lihtsalt pisarad jooksid ja ma ei suutnud neid peatada. Mitte leinast isegi. Sellest, kui palju aastaid elasin ennast pidevalt vähendades. Et mehel oleks rahulik. Et lapsed ei mõistaks hukka. Et inimesed ei arvaks. Et ei näeks naeruväärne välja.

Õhtul riputasin kleidi mitte tagumisse nurka, vaid kapi uksele. Jäägu rippu. Meenutagu mulle, et olen veel elus.

Praegu ei ole ma ühe päevaga teiseks muutunud. Tunnen ikka vahel süüd, kui lastele ütlen ei. Säästan ikka harjumusest endale. Ikka võin nutta, kui kuulen vana laulu, mille järgi Valduri ja minuga tantsisime kunagi võõrastel pulmas.

Aga nüüd tean vähemalt: minu elu ei lõppenud pärast lahutust. Ja ei lõppenud pärast kuuekümmet. Ja ma ei pea kandma ainult vanu riideid, vanu solvumisi ja vana mugava naise rolli.

See kleit ripub minu toas. Mõnikord panen selle selga ka ilma põhjuseta. Lihtsalt selleks, et peegli juurest möödudes näeksin mitte endist abikaasat, mitte tasuta lapsehoiajat, mitte naist „sellises vanuses”, vaid ennast.

Ja teate, mis on kõige valusam? Mitte see, et mees lahkus. Kõige valusam on see, et ma ise nii kaua iseendast eemalusin, aga keegi ei pannud sedagi tähele.

Aga teie — kas olete kunagi ostnud endale midagi mitte sellepärast, et vaja, vaid sellepärast, et hing on ammu palunud?

Kui see lugu teid puudutas — jätke ❤️ ja jagage seda oma lähedastega.