Sain 60-aastaseks ja tähistasin seda esimest korda elus nii nagu mina tahtsin — ilma tordita mida ma ei armasta, ilma külalisteta keda ma ei kutsunud, ilma stsenaariumita mida mina ei kirjutanud. Lapsed olid solvunud. Ja mina tundsin end esimest korda paljude aastate jooksul päriselt õnnelikuna…

Minu nimi on Tiiu. Olen Tartust. Kogu elu olen olnud see kes organiseerib, see kes järeleannab, see kes ütleb jah et kõik toimiks.

Nelikümmend aastat ühesuguseid sünnipäevi. Alati vanema tütre Kristiina juures. Alati sama vahukooretort mida mu väimees armastab aga millega mina ei tule toime — liiga magus, liiga raske. Alati samad sugulased, samad laste naabrid, sama taustamuusika mida keegi ei kuula. Alati mina köögis oma sünnipäeva ette valmistamas kuni teised istusid ja ootasid.

Ei kurda. See oli minu pere. Tegid hea kavatsusega.

Aga see päev polnud minu oma. Mitte kunagi.

Sel aastal, kolm nädalat enne kuuekümnendat, istusin üksi kodus kohvi joomas kui sain aru millestki nii lihtsast et mul oli piinlik et polnud sellele varem mõelnud: keegi pole kunagi küsinud mida mina teha tahan.

Mitte kordagi.

Nelikümmend aasta jooksul.

Nii et seekord ei öelnud ma midagi. Ei organiseerinud midagi. Ei hoiatanud kedagi.

Päev enne sünnipäeva istusin rongi Tallinna. Üksi. Väikese kohvriga ja hotellibroneeringuga mille olin ise otsinud, Kadriorgu lähedal, aknaga tänavale. Midagi kallist polnud. Midagi erilist polnud. Lihtsalt minu oma.

Kristiina helistas sel õhtul.

— Ema, mis kell tuled homme?

— Ei tule — ütlesin.

Vaikus.

— Kuidas ei tule? Sul on sünnipäev.

— Tean. Olen Tallinnas.

Veel üks vaikus. Pikem.

— Üksi?

— Üksi.

Pani toru ära ilma palju rohkem ütlemata. Arvasin et helistab vennale. Nii oligi — kakskümmend minutit hiljem helistas Jüri segase häälega.

— Ema, kas sul on kõik korras?

— Kõik on väga hästi.

— Aga Kristiina ütles et…

— Jüri, mul on kõik hästi. Räägime homme.

Sünnipäeva hommikul ärkasin ilma äratuskellata. Midagi mida polnud juhtunud sellest ajast kui lapsed olid väikesed. Jäin voodisse lamama, vaatasin hotellilage, ilma kiirustamata, ilma mõtlemata mis on järgmisena vaja teha. Lihtsalt vaikus.

Sõin hommikusööki hotellilähedases kohvikus — kohv piimaga ja võileib tomatiga. Ilma kiirustamata. Lugesin letilt võetud ajalehte ehkki vaatasin pigem inimesi kes sisse ja välja tulid. Mõtlesin et nelikümmend aastat pole mul sellist hommikut olnud.

Pärastlõunal läksin Kumu kunstimuuseumisse. Olin alati tahtnud minna ja alati oli midagi tähtsamat olnud. Läksin üksi, kõndisin aeglaselt, peatusin maalide ees mis mulle meeldisid ilma et keegi ütles tuleb edasi minna. Veetsin kaks tundi. Võib-olla rohkem.

Kell kaheksa õhtul istusin väikeses restoranis Telliskivi tänaval mida olin möödaminnes näinud. Tellisin kalasupi, ahjukala ja klaasi valget veini. Ei tellinud torti. Tellisin kohupiimakreemi — mida ma päriselt armastan, mida olen alati tellinud kui keegi ei vaadanud.

Sõin aeglaselt, vaatasin aknast välja.

Ja sel hetkel, ilma põhjuseta, täitusid mu silmad pisaratega.

Mitte kurbusest.

Millestki muust. Sellest kummalisest tundest et olen tagasi saanud midagi mis oli nii kaua kadunud et ei mäletanudki enam kuidas see tundus.

Kristiina helistas kui hotelli tagasi kõndisin.

— Kuidas päev läks?

— Hästi — ütlesin. — Väga hästi.

— Ei tundnud end üksildaselt?

Mõtlesin hetke.

— Ei — ütlesin. Ja see oli tõsi.

Paus.

— Ma arvan et karistasid meid — ütles ta.

— Kristiina, ma ei karistanud kedagi. Tegin endale kingituse.

Vaikus.

— Kingituse mida olen nelikümmend aastat endale tegemata jätnud.

Ei vastanud kohe. Kui vastas, oli hääl teistsugune — vähem pingul.

— Mida sa tegid?

Rääkisin talle. Muuseum. Kalasupp. Kohupiimakreem.

— Kohupiimakreem? — ütles ta.

— Mulle on alati meeldinud kohupiimakreem, Kristiina. Kogu elu.

Veel üks paus.

— Ma ei teadnud seda — ütles ta vaikselt.

— Tean — ütlesin mina.

Tulin Tartusse tagasi järgmisel päeval. Rongis, vaadates aknast mööda sõitvaid põlde, mõtlesin kui palju asju olin jätnud tegemata sest kellelegi ei meeldinud see nii väga, või polnud õige aeg, või mis ikka.

Kuuskümmend aastat.

Ja kohupiimakreem.

Mõnikord mahub kõige tähtsam väga väikesesse.

Kas on midagi mida oled aastaid teinud teiste jaoks ja unustanud teha enda jaoks? Millal oli viimati päev mis oli täielikult sinu oma?

Kui see lugu puudutas su südant — vajuta ❤️ ja jaga seda kellegi lähedasega, kes seda vajab.