Mul on 70 aastat ja esimest korda elus ostsin sanatooriumipileti — üksi, kaheks nädalaks, kelleltki luba küsimata. Tütar jäi vait ja ütles: aga kes jääb lastega kolmapäeval? Vastasin: ei tea. Ja panin toru ära….

Mul on 70 aastat ja esimest korda elus ostsin sanatooriumipileti — üksi, kaheks nädalaks, kelleltki luba küsimata. Tütar jäi vait ja ütles: aga kes jääb lastega kolmapäeval? Vastasin: ei tea. Ja panin toru ära.

Minu nimi on Valve. Elan Tartus, samas korteris juba kahekümne kaheksa aastat. Mul on kaks last — Kersti, kes elab kümne minuti kaugusel, ja Priit, kes on Tallinnas ja helistab pühapäeviti, kui meelde tuleb.

Läksin viis aastat tagasi pensionile. Kõik ütlesid — kui hea, nüüd saad lõpuks puhata. Mida keegi ei öelnud, on see et pensionipõlv, kui sul on lapselapsed ja elad lähedal, ei ole puhkus. See on järgmine vahetus.

Esmaspäeviti viisin Markuse lasteaiast ära. Kolmapäeviti jäin kolmega, kuni Kersti käis oma joogatrennis. Reedeti mõnikord ka, kui midagi tuli vahele. Nädalavahetustel tuldi lõunale ja mina tegin kuuele inimesele süüa. Nad ei palunud seda halvasti. Lihtsalt peeti iseenesestmõistetavaks. Ja mina pidasin ka.

Mu mees Endel suri kolm aastat tagasi. Sellest ajast läks kõik rohkemaks. Kersti hakkas rohkem helistama, rohkem paluma, rohkem minu peale lootma. Mina ütlesin jah, sest see pani mind end vajalikuna tundma. Sest korter ilma Endelita oli väga vaikne. Sest lihtsam oli olla hõivatud kui olla üksi mõtetega.

Aga tuli hetk, mil ärkasin ühel esmaspäeval hommikul ja esimene mõte oli: täna on Markuse kord. Mitte tere hommikust. Mitte kuidas mul läheb. Täna on Markuse kord.

Jäin voodisse ja vaatasin lakke.

Samal päeval õhtul läksin internetti ilma et teadnuksin, mida otsin. Leidsin end sanatooriumide lehelt. Üks oli Lõuna-Eestis, Otepää lähedal — mudavannid, ühekohaline tuba, täispansion, neljateist päeva. Vaatasin seda kaua. Arvestasin, kas saan endale lubada. Sain. Sulgesin lehe.

Avasin kolme päeva pärast uuesti. Ja seekord makssin ära.

Kahetsesin kahe minutiga. Aga asi oli tehtud.

Ütlesin Kerstile samal õhtul telefonis, otse — et lähen kaheks nädalaks oktoobris sanatooriumisse, üksi. Pikk vaikus.

— Aga kes jääb lastega kolmapäeval? — Ei tea — ütlesin. Ja panin toru ära.

Istusin diivanil telefon käes. Süda lõi nagu oleksin midagi halba teinud. Aga ma polnud midagi halba teinud. Olin lihtsalt öelnud ei tea küsimusele, mis polnud minu lahendada.

Kersti helistas järgmisel päeval. Ta oli tõsine aga ei karjunud. Ütles, et saab aru, aga et enne hoiataks. Ütlesin, et tal on kuu aega. Ta jäi vait. Siis ütles: noh, saame hakkama küll.

Saame hakkama küll.

Kui kaua olin mina kõigega hakkama saanud, et nemad ei peaks seda ütlema.

Jõudsin sanatooriumisse pühapäeval pärastlõunal. Väike tuba, aken männikusse, suur voodi ainult minu jaoks. Lasin kohvri lahti aeglaselt. Panin asjad vannituppa. Istusin voodi äärde ja ei teinud midagi pikka aega.

Esimene nädal oli raske. Vaatasin telefoni iga kahe tunni tagant. Kersti saatis lastest pilte — ei tea, kas selleks et tunneksin end süüdi või et ei tunneks end üksi, tõenäoliselt mõlemat. Panin südamekese ja sulgesin telefoni.

Neljandast päevast midagi muutus.

Hakkasin tõusma siis, kui ärkasin, ilma kellaaega vaatamata. Sõin hommikusööki üksi, aeglaselt, mõtlemata mis edasi tuleb. Hommikuti käisin mudaravil. Pärastlõunati jalutasin männikus või lugesin aias. Õhtuti sõin rahulikult ja läksin vara magama.

Ühel päeval oli mullivannis minust vanem naine — seitsmekümnendates, valge juus, rahulik nägu. Ka üksi. Küsis kust olen. Rääkisime natuke. Ütles, et käib siin iga oktoober kümme aastat, pärast mehe surma.

— Alati üksi? — küsisin. — Alati — ütles ta. — Alguses häbenesin. Nüüd on see aasta parim aeg.

Samal õhtul helistasin Kerstile. Küsisin kuidas lapsed on. Ütles et hästi, et said hakkama. Tema hääles oli midagi teisiti. Vähem pinget, ehk. Või olin mina see, kes kuulis teisiti.

Tulin Tartusse tagasi pühapäeval pärastlõunal. Kersti ootas kodus lastega. Markus kallistas mind tugevalt. Väike Liisa näitas mulle joonistust, mille ta mulle teinud oli.

Kersti tegi kohvi. Istusime kahekesi laua ääres, kuni lapsed vaatasid telekat.

— Kuidas läks? — küsis ta. — Väga hästi — ütlesin. — Teeksid uuesti? — Järgmisel aastal broneerin märtsis.

Vaatas mind hetke. Siis naeris.

— No siis ütle ette — ütles ta.

Ütlen küll. Aga luba ei küsi.

Seda enam mitte.

Kas tunned, et oled aastaid hoidnud kõigi eest hoolt, unustades iseenda? Mis takistas sul varem peatumast?

Kui see lugu puudutas su südant — pane ❤️ ja jaga seda kellegi lähedasega, kes seda vajab.