Müüsin ema korteri ja andsin vennale poole rahast — kuigi kogu pärand jäeti ainult mulle. Pool aastat hiljem esitas ta minu vastu hagi…

Ema suri jaanuaris. Rahulikult, magades, oma korteris Tartus. Üheksakümmend üks aastat, nõrk süda, kahetoaline korter vaatega õuele ja testament kirjutatud tema enda käega — kõik jäetakse mulle.

Mitte sellepärast et vend Markus talle ei meeldinud. Ta armastas teda. Aga Markus polnud aastaid helistanud. Polnud külas käinud. Polnud küsinud kas ta jõi ravimid, kas tal on toitu, kas ta saab talvel treppidest üles.

Mina käisin kolm korda nädalas pärast vahetust tehases. Poes käimine, arst, pesu pesemine, apteek. Viis aastat. Ema nägi kes oli kõrval ja tegi otsuse.

Notari juures pärast matuseid kahvatus Markus. Ei öelnud midagi. Surus mulle kätt — formaalselt, nagu võõras — ja lahkus. Seisin akna juures ja vaatasin kuidas ta seisis auto juures suitsu tehes, telefon kõrva juures.

Ei suutnud öösel magada. Mõtlesin — ta oli tema ema sama palju kui minu oma. Mina pärisin korteri mitte sellepärast et olen parem inimene, vaid sellepärast et olin kõrval. Kas see on õiglane?

Mees ütles — testament on testament. Markus ei liigutanud viis aastat näpugi. Mina ütlesin — see pole preemia, see on viisakus. Ta on mu vend.

Müüsin korteri juunis ja helistasin Markusele. Ütlesin et tahan jagada pooleks. Vaikus telefonis — kümme sekundit.

— Liis… sa ei pea seda tegema. — Tean. Aga tahan. Anna oma konto number.

Ülekanne järgmisel päeval. Pool, viimase sendini. Sel õhtul esimest korda kuude jooksul jäin magama ilma ravimiteta.

Kolm kuud helistas Markus regulaarselt. Küsis kuidas lähen, kuidas lapsed. Kord tuli lõunale koos naisega — istusime rõdul, sõime kooki, peaaegu nagu vanasti.

Siis helistamised lakkasid.

Teisipäeval tuli kiri. Lihtses ümbrikus. Avasin selle köögilaua ääres, ikka veel tööjalanõudes. Lugesin üks kord. Veel kord. Kolmandat korda.

Mu venna nimi — hagejana. Minu oma — kostjana.

Nõue: vara jääkväärtuse väljamaksmine. Argument: ema lubas Markusele suuliselt kõik. Et testament koostati minu manipulatsiooni teel. Et ma kasutasin ära vana haiget naist.

Käed värisesid. Üks sõna keerles peas.

Manipulatsioon.

Mina — kes sõitsin ema juurde pärast kaheteisttunniseid vahetusi viis aastat. Kes keetsin suppi pühapäeviti. Kes pesin tema voodipesu.

Helistasin Markusele. Vastas tema naine. — Ära enam siia helista. Meie advokaat korraldab kõik.

Siis sain aru — see polnud kunagi Markus. See oli tema. Ta istus tema kõrval notari juures. Ta kogus infot nende pühapäevaste lõunate ajal. Ta kirjutas stsenaariumi. Markus allkirjastas ainult.

Kas see muudab midagi? Ta allkirjastas. Ta on täiskasvanu. Ta valis.

Kohtuasi kestis neli kuud. Kohtunik lükkas hagi täielikult tagasi — puudub igasugune õiguslik alus. Markus polnud kohtus.

Võitsin. Aga see ei tundunud võiduna. See tundus nagu lahkuda põlenud majast — seisad, hingad, aga kõik ümber on tuhk.

Reedel läksin kalmistule üksi. Seisin ema haua juures ja mõtlesin — kas ta teadis kuidas Markus reageerib? Võib-olla ei jätnud ta teda testamendis mitte karistuseks vaid sellest vaiksest sügavast teadmisest mida emadel on ja mis näeb kaugemale kui meie südametunnistus.

Venna ülekantud raha ei tule tagasi. Advokaat ütles et võiksin ta kohtusse kaevata. Võiksin. Aga ei taha seista veel ühes koridoris oodates istungit inimese vastu kellele kunagi õpetasin jalgrattaga sõitma.

Mõnikord räägib südametunnistus valjusti. Aga see mida ta ei ütle on sageli tähtsam.

Kui teed midagi heldelt omal vabal tahtel — ja inimene keda aitasid kasutab seda sinu vastu relvana — kas see teeb algse heateo veaks? Või paljastab ainult midagi mis nende kohta alati tõsi oli?

Kui see lugu puudutas teid — jätke süda ja jagage seda kellegagi kes seda vajab lugeda.