Meid on kolm. Kui isa haigestus — võtsin puhkuse ja sõitsin kohale. Vend saatis raha. Õde saatis nimekirja arstidest keda peame külastama. Ei ole nädal aega maganud. Ja see mis mind kõige rohkem vihastab pole see et nad ei tulnud — vaid see et nad siiralt usuvad et aitavad…

Isal oli infarkt teisipäeval hommikul.

Helistas mulle ise — see tundus juba imelik, et suutis helistada. Ütles et tal oli “midagi rinnaga” ja et helistas 112 aga tahtis mind teavitada. Selline on mu isa. Seitsekümmend üks aastat, elab üksi Tartus pärast ema surma, ja ikka arvab et peab meid halbade uudiste eest kaitsma.

Võtsin auto samal pärastlõunal. Kaks tundi Tallinnast. Jõudsin kohale kui ta oli juba osakonnas, stabiliseeritud, selle hallika näoga mis on meestel pärast südamehäda.

Istusin ta kõrvale. Ei öelnud palju. Tema ka mitte.

See oli juba piisav.

Samal õhtul helistasin vendadele.

Margusele — vanem, elab Pärnus, töötab ehituses — rääkisin mis juhtus. Kuulas, esitas konkreetseid küsimusi, ja lõpuks ütles et teeb ülekande tekkivate kulutuste katteks. Et kui vaja rohkem siis öelgu.

Moonile — noorem, elab Viljandis, on kaks last seitsme ja üheksa aastased — rääkisin sama. Hakkas nutma, küsis kas isa on hästi, ja samal õhtul saatis mulle PDF-i Tartu kardioloogide nimekirjaga mille oli internetist leidnud, nende Google’i hinnangute ja konsultatsioonitelefonidega.

Mõlemad küsisid kas pean tulema.

Ütlesin et praegu on kontrollitud, annan teada.

See oli kaheksa päeva tagasi.

Kumbki pole tulnud.

Esimesed päevad haiglas olid kurnav viisil mida on raske hästi seletada.

Pole ainult füüsiline väsimus — kuigi sedagi. On hulk asju mida tuleb korraga hallata. Kardioloogi visiidid kell kaheksa hommikul milleks peab kohal olema et kuulata mida ütlevad ja üles kirjutada sest isa ei mäleta hiljem termineid. Õed kes vahetuvad iga vahetusega ja kellele tuleb jälle seletada et isa on ibuprofeeni suhtes allergiline. Kindlustuse paberid. Haigla toit mida isa ära ei söö ja siis tuleb minna alumisest kohvikust midagi otsima.

Ja vahepeal olla temaga. See on tähtis. Selle jaoks olen siin.

Jään kuni kümne õhtuni ja tulen tagasi isa korterisse — isa korter lõhnab kinnise järele ja külmkapp on peaaegu tühi. Magan halvasti. Ärkan üles mõeldes mida järgmisel päeval teha tuleb.

Hommikuti, enne haiglasse tagasi minekut, vaatan WhatsAppi gruppi.

Margus saadab uuendusi mida on internetist infarktide kohta lugenud. Moon küsib kuidas isa öö on läinud ja saadab südameid. Mõnikord kirjutavad omavahel — “kui tugev on Liis”, “õnneks on Liis seal”, “Liis on alati kõige jaoks olemas.”

Ei oska seletada mida tunnen seda lugedes.

See pole tänulikkus mida tunnen.

Kolmapäeval küsis isa kas Margus ja Moon tulevad.

Ütlesin et neil on asju — Margusel töö, Moonil lapsed.

Isa noogutas. Ei öelnud rohkem midagi. Jätkas teleka vaatamist mis oli tema ees.

See oli kõige hullem. Et ta ei öelnud midagi. Et võttis seda normaalse asjana.

Samal pärastlõunal helistas Moon mulle et ütles et on leidnud eraarsti kardioloogi Tartus väga heade hinnangutega ja et äkki tasub vastuvõtule minna pärast väljakirjutamist. Et tema võib poole konsultatsiooni maksta.

Ütlesin et aitäh.

Panin toru maha ja istusin viis minutit haiglakoridoris põrandat vaadates.

Pole vihane et ei tulnud. Saan aru et neil on oma elud, töö, lapsed. Päriselt saan aru.

Mida ei saa aru on midagi muud.

See et Margus usub et raha saatmine on sama mis siin olemine. See et Moon usub et Google’ist arstide otsimine on sama mis siin olemine. See et mõlemad magavad rahulikult sest tunnevad et on oma osa teinud.

Ja nende osa pole sama mis minu oma.

Aga keegi ei ütle seda valjusti. Mina ei ütle. Nemad ei ütle. Jätkame grupis südamete saatmist ja ütleme teineteisele kui vedas et meil teineteist on.

Isal on väljakirjutamine esmaspäeval.

Jään veel nädalaks et asjad korda ajada — ravimid, kontrollkäigud, külmkapp, et keegi naabritest teaks et võib helistada kui midagi vaja.

Margus on öelnud et proovib järgmisel nädalavahetusel tulla.

Moon on öelnud et niipea kui lastel trimester lõpeb.

Mina ei ütle midagi.

Aga tean et kui Tallinna tagasi jõuan ja esimest korda kolme nädala jooksul oma diivanile istun — mõtlen sellele. Sellele mida tähendab kohal olla. Sellele mida tähendab päriselt aidata. Ja sellele kas suudan kunagi neile seda öelda ilma et kõik muutuks tüliks.

Ei tea veel.

Kas teil on kunagi olnud tunne et kannate midagi mis peaks jagunema rohkemate inimeste vahel — ja ei tea kuidas seda öelda ilma et kõik lõhkeks? Kuidas olete sellega toime tulnud?

Kui see lugu puudutas teid — jätke ❤️ ja jagage seda kellegagi kes seda täna vajab lugeda.