Mu poeg abiellus kolm aastat tagasi. Ja sellest ajast saati olen ta kaotanud…

Ma ei kaotanud teda õnnetuses. Ma ei kaotanud teda haiguse tõttu. Kaotasin ta kõige vaiksemal ja kõige julmimal viisil — vaikselt, pühapäev pühapäeva järel, kõne kõne järel mis lakkasid tulema.

Minu nimi on Aino. Mul on 64 aastat ja elan Tartus. Kogu mu elu on keerlend ühe inimese ümber — mu poja Markoga. Kasvatsin teda üksi alates sellest kui isa meid maha jättis kui Markol oli üheksa aastat. Töötasin kangapoes kakskümmend kaheksa aastat et tal millestki puudu ei oleks. Et ta õpiks. Et temast keegi saaks.

Ja sai.

Insener. Töö Tallinnas. Oma korter. Uus auto.

Tundsin end uhkena. Tundsin end täidetuna. Mõtlesin — kõik mida kannatasin oli seda väärt.

Kuni ilmus Kaidi.

Alguses meeldis ta mulle. Oli kena, viisakas, kindla tööga kindlustusettevõttes. Marko oli tema pärast hullumeelne — oli silmadest näha. Ma tahtsin vaid et ta õnnelik oleks.

Esimene märk oli väike. Nii väike et peaaegu ei pannud seda tähele.

Enne abiellumist helistas Marko mulle iga kahe päeva tagant. Mõnikord ainult viis minutit — teada saada kuidas lähen, kas käisin arsti juures, kas midagi vaja. Pärast Kaidiga tutvumist hakkasid kõned harvenema. Kord nädalas. Siis iga kümne päeva tagant. Siis ainult siis kui mina helistasin.

Ütlesin talle kord, ilma draamata:

— Marko, sa peaaegu ei helista mulle.

Ja ta vastas:

— Ema, oleme väga hõivatud. Tead ju kuidas on.

Võtsin seda. Sest ema võtab alati.

Abiellusid septembris kolm aastat tagasi. Ilus pulm talus Viljandi lähedal. Nutsin rõõmust. Tantsisin pojaga. Mõtlesin — nüüd algab uus etapp. Nüüd on mul päris perekond.

Mida ei teadnud on see et see õhtu oli viimane kord mil tundsin et Marko on minu oma.

Alates pulmast muutus kõik.

Jõulud — Kaidi vanemate juures Pärnus. «Neil on rohkem ruumi, ema.» Suvi — Kaidi vanavanemate külas Võrumaal. «Kaidi on ammu tahtnud sinna minna.» Lihavõtted — reis mille Kaidi organiseeris. Ainult nemad kaks.

Mina jäin Tartusse ootama.

Ühel pühapäeval helistasin küsima kas tulevad sel nädalavahetusel. Kaidi võttis Marko telefoni — mis hakkas juhtuma üha sagedamini — ja ütles mulle väga magusa häälega, liiga magusalt:

— Aino, sellel nädalavahetusel on meil plaanid. Tuleme küll teinekord.

Teinekord. Alati teinekord.

Halvim ei olnud eemaldümine. Halvim oli aru saada et Marko laskis sellel juhtuda.

Et kui helistasin ja Kaidi oli lähedal, rääkis ta teistmoodi. Lühemalt. Külmemalt. Nagu oleksid mu kõned katkestus.

Ühel päeval kogusin julgust ja küsisin talt otse:

— Marko, kas Kaidil on minu vastu midagi?

Vaikus. Siis:

— Ema, ära räägi nii. On lihtsalt nii et sa oled vahel liiga intensiivne. Helistad liiga palju, kurdad kõige üle, sul on alati mingi probleem…

Jäin külmaks.

Intensiivne? Mina? Naine kes ei palunud temalt kunagi midagi. See kes töötas kuuekümneni et mitte kellestki sõltuda. See kes kunagi ei öelnud «Marko, mul on vaja et sa siin oleksid» isegi neil öödel mil tõesti vajasin.

Panin telefoni maha ja jäin kolm päeva helistamata. Ootasin et tema helistaks.

Ei helistanud.

Eelmisel aastal kuulutasid et ootavad last. Sain teada Marko sõnumist — grupisõnumist, ämmaga koos.

Mitte kõne. Mitte külaskäik. Grupisõnum.

Nutsin üksi köögis nagu oleks see halb uudis. Kuigi oli hea uudis. Sest sain aru et isegi sel hetkel ei mõelnud nad helistada kõigepealt mulle. Vanaemale. Emale.

Laps sündis aprillis. Tema nimi on Rasmus. Olen teda näinud kolm korda.

Kolm korda kuue kuuga.

Iga külaskäik korraldatud Kaidi poolt, täpse kuupäeva ja kellaajaga, nagu oleks see arsti vastuvõtt. «Laupäeval võite tulla kaheteistkümnest kaheni, aga teadke et Rasmus magab kell üks nii et võib-olla tuleb varem lahkuda.»

Kaheteistkümnest kaheni. Mu lapselaps. Kaheteistkümnest kaheni.

Vahel küsin endalt mida tegin valesti.

Olin liiga kaitsev? Jah, tõenäoliselt. Kui kasvatad last üksi, õpid olema pojale kõik — isa, ema, sõber, tugi. Ja ehk jättis see jälje mille Kaidi nägi ja otsustas kustutada.

Aga küsin endalt ka — kus on Marko kõiges selles? Kus on mees keda kasvatsin? See kes tõi mulle põldlilli kui oli väike sest teadis et mulle meeldivad? See kes magas haiglas minuga kui mind opereeriti sapipõiele?

See mees on olemas. Tean seda. Näen teda vahel, hetkeks, kui helistab ja Kaidi pole lähedal. Pääseb välja tema endine hääl. See nagu alati.

Aga kestab vähe.

Ma ei vihka Kaidit. Tahaksin et saaksin — oleks lihtsam. Isegi mõistan teda. Iga naine tahab ehitada oma kodu, oma reegleid, oma perekonda.

Mida ei mõista on see et selle ehitamine tähendab selle lammutamist mis juba olemas oli.

Ootan ikka veel seda pühapäeva mil Marko ilmub uksele ilma ette teatamata, Rasmusega süles, ja ütleb — ema, oleme siin. Nagu enne.

Seni kasutan oma lilli, helistan oma sõbrannale Riinale, vaatan sarja mille naaber soovitas ja saadan Markole sõnumi iga nädal.

Ta vastab alati. Ütleb alati «musike, ema».

Ja ma hoian sellest musist kinni nagu oleks see kõik.

Sest mõnikord ongi see kõik mis mul on.

Ja teie — arvate et kui poeg abiellub, kaotab ema alati? Või on perekondi kus seda ei juhtu? Mis teeb vahe?