Olen 72-aastane. Ja eelmisel pühapäeval leidsin oma konservipurgid prahikastist oma poja maja alt…

Olen 72-aastane. Olen kogu elu töötanud. Ja arvasin, et vähemalt seda, mida annan südamest — võetakse vastu südamega. Kuni ühe pühapäevani, kui läksin prügi välja viima.

Elame minu mehe Priiduga väikeses külas Viljandi lähedal. Väike maja, aga oma aed, kanapuu ja kelder. Meil on kanad — umbes viisteist — pardid, kaks kitse ja neli lammast. Tõusen kell kuus hommikul iga päev. Ka pühapäeviti. Aed ei tea puhkepäevi.

Kevadel külvan tomatid, paprikad, kurgid, suvikõrvitsad, oad. Suvel korin ja sügisel teen talveks. Teen moosimoosi, õunamoosi, ploomimoos. Panen hapukurgi purki, marineeritud paprika, oad. Teen ise soolaliha — sea omast. Teen kitsepiimajuustu. Keldris on riiulid põrandast laeni — iga purk kleebisega ja markeriga, minu käekirjas: «marineeritud kurgid 2024», «ploomimoos», «kodune tomatipasta».

Seda markerit kasutan juba kakskümmend aastat. Harjumus — et ei läheks sassi, et teaks mis on mis.

Mu poeg Marko elab Tallinnas koos naise Kaidi ja kahe lapsega — Rasmus on seitsme- ja Liisa viieaastane. Head lapsed. Rõõmsad. Kui tuleme, jooksevad vastu, ripuvad Priidu kaelas. Nende pärast käimegi.

Käime iga kahe nädala tagant. Priidu laeb auto täis — karbike mune, kana omast, mõnikord lambaliha, värsket piima, kitsepiimajuustu, soolaliha ja keldrist purgid. Poolteist tundi sõitu. Priidu juhib juba halvasti — põlv on kahe talve jagu valu teinud — aga juhib. Sest see on tema poeg. Sest need on tema lapselapsed.

Marko võtab meid alati hästi vastu. Tänab, paneb asjad külmkappi, küsib kuidas läheb. Kaidi naeratab, pakub kohvi. Istume köögis, räägime, mängime lastega. Need pühapäevad on parimad.

Sel pühapäeval tulime nagu alati.

Priidu tõi pagasiruumist välja: kaks kana — meie omad, mitte poest, päriselt — kaks liitrit piima klaaspurgis kaanega, värske kitsepiimajuustu, tosin pruuni muna kohati veel sulgedega, soolaliha paberi sees nööriga seotud ja kuus purki keldrist — marineeritud kurgid, ploomimoos, tomatipasta, oad, kodune verivorst ja õunamoos lastele.

Igal kaanil — minu marker. Minu käekiri.

Kaidi tänas, pani kõik külmkappi. Marko ütles: «Ema, poleks pidanud nii palju tooma, me siin nälga ei sure.» Ütles naeratades. Või nii mulle tundus.

Istusime, jõime kohvi, Rasmus näitas meile koolitöid, Liisa ronis Priidu sülle. Marko ja Priidu rääkisid aiast, et tuleb enne talve katus ära parandada, sel aastal olnud kuivast. Oli hea pärastlõuna. Rahulik. Selline, mille koju kaasa võtad.

Enne lahkumist küsisin Kaidilt kus on prügikast — viin ise välja, näen et täis on. Ta näitas — hoovi tagaosa, paremal, maja ühisprügikasti juures.

Läksin alla.

Avasin prügikasti.

Ja jäin seisma.

Seal olid kolm purki. Terved, suletud, kaantega. Marineeritud kurgid. Ploomimoos. Tomatipasta.

Tundsin need kohe ära — mitte sellepärast, et purgid oleksid erilised. Vaid sellepärast, et kaantel oli minu marker. Minu käekiri. «Marineeritud kurgid 2023». «Ploomimoos». Minu moodi kirjutatud m-täht, mis tuleb alati pisut paremale kaldus.

Need samad purgid, mille tõin kaks nädalat tagasi.

Seisin prügikasti juures liikumatult. Oli jahe aga mul oli kuum. See kuumus mis tuleb seest — nagu kui midagi pigistab kurku kinni ja ei lase alla neelata.

Mõtlesin — võib-olla ajasid sassi. Võib-olla kogemata. Aga ei — minu käekiri. Minu purgid. Minu käed, mis tegid selle tomatipasta augustis meie aia tomatitega, kolm tundi madalal tulel sest mulle meeldib paks, et maitseks millegi järele.

Läksin üles. Istusin. Kohv oli veel soe.

Ei ütelnud midagi.

Priidu rääkis edasi Markoga. Rasmus palus, et loetaks raamatut ette. Liisa oli värvipliiatsid välja võtnud. Kaidi korjas tasse kokku.

Istusin seal ja naeratsin. Ei tea kuidas suutsin.

Läksime pool tundi hiljem. Marko saatis meid autoni, embas meid. «Aitäh et tulite, ema. Ja kõige eest, mida alati toote.» Priidu käivitas mootori. Mina pöörasin end akna poole ja vaatasin, kuidas nad tagasi sisse läksid.

Sõitsime vaikides. Priidu teab millal ei ole mõtet rääkida.

Alles Viljandi lähistel rääkisin talle. Ta jäi mõneks ajaks vait. Siis, vaikselt:

— Võib-olla ei meeldi neile see, mida toome. Võib-olla ei pea nii palju tooma.

— Võib-olla ei pea üldse tooma, — ütlesin mina.

Kodus võtsin mantli seljast, küttsin ahju, istusin köögilaua taha. Keldris riiulitel purgid täis. Igaüks märgistatud. Igaühel kuupäev. Armastusega — kuigi seda ei kirjutata kaanele.

Mõtlesin: ma neid kurke ei külva üksinda. Kastан neid, korin, panen purki, steriliseerin, keeran kaane kinni. Priidu toob aiast kastid. Oleme mõlemad vanad, on raske — aga teeme, sest arvame, et sellest on kasu. Et nad söövad päris toitu. Et lapselapsed kasvavad millegi käsitsi tehtu kõrval.

Ja need purgid olid prügikastis. Suletud. Terved. Puutumata.

Nutsin sel õhtul. Esimest korda pika aja pärast. Mitte päris valust — vaid millestki, millele mul nime pole. Kui inimene tunneb end üleliigsena mitte sõnadega, vaid tegudega. Kui saad aru, et see, mida andsid armastusega — oli koorem.

Järgmisel nädalal helistas Marko nagu alati. Küsis kuidas läheb. Mina ütlesin — hästi. Ei rääkinud purgidest midagi. Siiani pole rääkinud.

Ja ei tea kas peaksin rääkima. Või on parem vaikida ja edasi armastada kaugelt.

Aga teie — kas ütleksite? Või vaikiksite? Ja kui kaugele ulatub ema armastus enne kui see muutub millekski, mida teine ei oska enam vastu võtta?