Laenasin nõbule auto kolimiseks. Ta tõi selle tagasi kahe nädala pärast tühja paagiga, kriimustusega uksel ja mõlgitud kaitserauaga

Nägin seda esimesena — seda kriimustust. Valge, sügav joon, mis kulges mööda kogu tagumist reisijapoolt ust, nagu oleks keegi sõitnud mööda betoonsammast ja poleks isegi pidurdanud.

Seisin parklas oma kortermaja ees hommikumantli peal visatud jopega, sest Raivo kirjutas kell kuus hommikul, et toob auto tööle sõites tagasi. Toob tagasi. Nagu teeks mulle teene.

Kõndisin ümber Volkswagen Golfi. Esikaitseraud — parempoolsest küljest sisse vajunud, plastik pragunenud. Paak — reservil, tuli oli ilmselt põlenud juba hea kolmkümmend kilomeetrit. Sees liiv matidel, tühjad veepudelid ja sigaretilõhn, kuigi Raivo oli vandunud, et loobus suitsetamisest.

Helistasin kohe.

— Raivo, tule parklasse. Pead seda nägema.

— Kirustan tööle, räägime õhtul.

— Mitte õhtul. Praegu. Auto on maha sõidetud.

Vaikus. Siis ohkamine — nagu oleksin mina probleem.

— Kriimustus? Pole midagi hullu, juhtub kõigile. Kaitseraud natuke kolimise käigus läks. Lase olla, saad korda kahe sajaga.

Kahe sajaga. Tundsin, kuidas lõualuu pingutus. Kaksteist aastat makssin selle Golfi järelmaksu, sest pärast lahutust Margusega jäi mulle lisaks lastele vaid laen ja auto. Kaksteist aastat sõitmist tehasesse kuueks hommikul, sada nelikümmend kilomeetrit päevas — Tartu, tehas, Tartu, tehas. See auto polnud luksus. See oli minu elu toimimise tingimus.

Töötan vahetusejuhina aknatootmistehases Tartu linna ääres. Kolm brigaadi, graafik, inimesed, pidev surve. Auto on mulle sama vajalik kui õhk — buss kuueks hommikul minu elamurajoonist ei sõida, taksod ei käi pikemas perspektiivis rahakotile. Raivo teadis seda, kui kolm nädalat tagasi helistas palvega.

— Reelika, palun. Kolime Annelinna, väikebus jäi ära, vajan autot nädalavahetuseks. Reedel võtan, pühapäeval toon tagasi.

Nädalavahetus muutus nädalaks. Nädal kaheks. Kirjutasin, helistasin, kuulsin: veel üks päev, veel mõni asi vedada, no ära ole selline. Ma ei olnud „selline”. Olin kannatlik.

Nende kahe nädala jooksul sõitsin tööle kolleegiga, kes alustab pool kuuest, nii et tõusin iga päev nelikümmend minutit varem. Raivole ei öelnud ma sõnagi. Sest perekond.

Viisin auto Tõnise juurde — ta on kolmandas põlves automehaanik Kalda teel. Vaatas üle, raputas pead, hindas: kriimustus koos lakeerimisega — viissada eurot, kaitseraud koos vahetusega — seitsesada. Kokku tuhat kakssada. Mitte kahe sajaga.

Õhtul kirjutasin Raivole. Rahulikult, hinnaga, fotodega. Pakkusin, et võib maksta osade kaupa. Vastus tuli kahe tunni pärast ja koosnes ühest lausest:

„Perekonnas selliseid asju ei arvestata. Sa ei taha olla see, kes lõhub perekonna kaitsmeraua pärast.”

Lugesin seda kolm korda. Esimesel korral — ei uskunud. Teisel — vihastüsin. Kolmandal tundsin midagi hullemat kui viha. Tundsin, et need sõnad valiti hoolikalt. Et Raivo teadis täpselt, mida teeb.

Sest meil perekonnas on selline kord. Tädi Valve — Raivo ema, mu ema õde — on inimene, kelle ümber kõik tiirlevad nagu planeedid ümber päikese. Mida tädi Valve ütleb, see on seadus. Ja tädi Valve kordab aastaid ühte asja: perekond on püha. Perekond aitab üksteist. Perekond ei loe raha.

Ainult et see reegel toimis kuidagi alati ühes suunas.

Kui kümme aastat tagasi vajasin laenata kolme tuhat katla remondiks, ütles tädi Valve, et tal pole, sest parajasti renoveerib vannituba. Kui Raivo vajas kuuks ajaks ruumi mööbli jaoks — minu garaaž, palun väga. Kui tädi Valve lamas haiglas pärast põlveoperatsiooni — mina sõitsin iga päev, sest Raivol oli „graafik”.

Andres, minu elukaaslane neljast aastast, nägi, kuidas istun õhtul telefoni taga ja loen perekonna sõnumeid.

— Mis lahti? — küsis ta.

— Tädi Valve helistas emale.

Sellest piisas. Andres tundis seda mehhanismi. Tädi helistab emale, ema helistab mulle, ja äkki pole Raivo süüdi, vaid mina olen „see, kes teeb jama pisiasja pärast.”

Ema helistas järgmisel hommikul.

— Reelika, no mida sa teed. Raivo ütleb, et mingi väike kriimustus, aga sina tahad üle tuhande. Inimesed arvavad, et me oleme mingid.

— Ema, aga kas sa nägid seda autot?

— Ma ei näinud, aga Valve ütleb…

— Just. Valve ütleb.

Ema solvus. Pani toru ette. Kolm päeva ei helistanud, mis on meie perekonnas ekskommunikatsiooniga võrdne.

Aga ma otsustasin, et seekord ei anna järele. Mitte sellepärast, et asi oleks rahas — kuigi tuhat kakssada on minu jaoks kolme nädala kokkuhoid. Asi oli milleski suuremas. Kogu elu olin olnud see, kes mõistab, järele annab, probleeme ei tee. See, kes alati laenab, alati aitab, alati painutab. Ja jääb alati tühja paagiga. Sõna otseses mõttes.

Kirjutasin Raivole veel kord. Ilma emotsioonideta, ilma etteheiteta. Kirjutasin, et kui ta ei taha maksta, siis saan aru, aga siis teatan kahjust kindlustusele ja asi läheb ametlikku menetlusse. Ma ei ähvardanud. Ma informeerisin.

Raivo helistas viie minuti jooksul.

— Sa tõsiselt? Kindlustus? Räägid perekonnast, mitte võõrastest inimestest.

— Just sellepärast, Raivo. Sest kui oleksid laenanud auto võõralt, oleksid maksnud vaidlemata.

Vaikus. Sellist vastust ta ei oodanud. Inimesed, kes on harjunud teiste järeleandlikkusega, ei tea mida teha, kui kuulevad rahulikku „ei.”

Tädi Valve üritas veel ühte pealetungi — onu Heino nimepäeval. Laua taga, hapukapsasupi ja sealihakotlettide juures, täie publikuga.

— Reelika, kas sa tõesti lõhud perekonna mingi kaitseraua pärast?

— Tädi, aga kas Raivo tõesti ei suuda maksta selle eest, mille ta ise purustas?

Onu Heino ütles vaikselt: „Valve, lase järele. Poiss oleks pidanud maksma.” Tädi Valve pigistas huuled kokku ja ei rääkinud minuga ülejäänud õhtul sõnagi.

Raivo maksis. Mitte kohe — kolmes osas, kolme kuu jooksul, märtri näoga. Viimase ülekande juurde kirjutas: „Sul on oma raha. Rahul?”

Ma ei vastanud. Mitte sellepärast, et oleksin rahul olnud. Sellepärast, et see küsimus ei vajanud vastust — see nõudis, et tunneksin end jälle süüdi.

Emaga räägime normaalselt, kuigi kuulen vahel seda kerget pinget hääles, kui Raivo teema juhuslikult tuleb. Andres ütleb, et olen tugevam, kui arvan. Mina ei tea, kas tugevam. Tean ainult, et ühel päeval pidin valima: kas minu auto ja minu väärikus, või püha rahu hinna eest, mida olen maksnud kolmkümmend aastat.

Valisin iseenda. Ja vaikus, mis sellele järgnes, pole üldse nii kohutav. See on palju kergem, kui arvasin.

Aga teie arvates: kus on piir perekondliku solidaarsuse ja enda ärakasutamise vahel? Ja miks tähendab „perekonnas ei arvestata” enamasti seda, et arvestab ainult üks?