Mees jättis minu lastega maha ja lahkus. Tuli tagasi 12 aasta pärast ja ütles mulle midagi mis ajab juuksed püsti…

Abiellisime mehega vahetult pärast ülikooli lõpetamist. Olime noored, täis plaane, usku tulevikku, tundus et kogu elu on ees. Siis tundus mulle siiralt et valisin inimese kogu eluks. Ta oli lõbus, elav, oskas ilusasti rääkida, lubada, veenda. Ja mina armastasin teda nii nagu oskab armastada ainult väga noor naine kes ei usu veel et lähim inimene võib haiget teha.

Sünnitasin talle kaks poega. Andsin kogu enda perele. Kuni lapsed olid väiksed, elasid minu kätes, minu õlgadel ja minu väsimusel. Töötasin, tegin süüa, pesin, ravisin, valvasin palavikuliste voodiäärde, käisin lastevanemate koosolekutel, õpetasin tunde, hoidsin kokku, mõtlesin kuidas toime tulla. Mees oli ka kõrval, aga mida kaugemale seda selgemalt nägin et pere pole tema jaoks kõige tähtsam. Alguses oli see ainult aimdus. Liiga pikk pilk võõrale naisele. Liiga kerge flirt. Mingi kummaline enesega rahulolu kui märkas et talle vastatakse naeratusega.

Siis sai selgeks et minu aimdus ei valetanud. Ta oli nendest meestest kes ei suuda mööda minna kui näevad seelikut. Selline loomus, nagu hiljem endale kordasin et vähemalt natuke vähem valutaks. Kuigi tõde oli lihtsam ja julm: ta lihtsalt lubas endale seda mida armastav ja austav mees ei luba.

Kannatasin kaua. Väga kaua. Mitte sellepärast et puudus enesehinnang. Ja mitte sellepärast et midagi ei näinud. Nägin kõike. Aga kodus kasvas kaks poissi ja kõige hirmsam oli neid traumeerida. Ei tahtnud et nad kasvaksid karjumiste, lahutuse, vihkamise, ühest kodust teise vedamise keskel. Seetõttu neelatasin aastaid pisaraid, vaikisin, teesklesin et usun tema seletusi, ja öösel lamasin näoga seina poole ja mõtlesin kuhu selles elus kadus minu enda õnn.

Kui pojad kasvasid, lõpetasid ülikooli, said jalule, olime mehega juba täiesti võõrad inimesed. Elasime ühe katuse all aga meie vahel polnud ammu midagi. Ei soojust, ei usaldust, ei austust. Ainult harjumus ja väsimus. Siis esimest korda mõistsin selgelt: mind ei hoia siin enam miski. Olen oma emakohustuse täitnud. Lapsed on täiskasvanud. Nad mõistavad kõike. Ja siis pakkusin ise lahutada.

Isegi kummaline, aga lahutasime rahulikult. Ilma stseenideta, ilma uste paugutamiseta. Jagasime korteri, asjad, mälestused nii palju kui see üldse võimalik, ja sõitsime kumbki oma teed. Mäletan seda päeva väga selgelt. Kodus oli vaikne, peaaegu ebamugav. Ta lahkus, sulges ukse ja mina jäin üksi. Seisin toa keskel ja ei suutnud aru saada mida tunnen. Mitte kergendust. Mitte rõõmu. Pigem mingit kummaalist tühjust. Nagu oleksin majast välja kandnud vana, raske kapi millega olin harjunud nii palju aastaid et nüüd ei teadnud kuidas see tühi nurk välja näeb.

Siis õppisin üksi elama. Alguses oli raske. Kodus olev vaikus rõhus. Polnud kellele öelda elementaarseid pisikesi asju, kuigi ausalt öeldes polnud mul seda kellele öelda ammu nagunii. Tasapisi harjusin. Lõin oma rütmi, oma rahu. Mõnikord meenutasin meest. Ikkagi möödsid temaga koos parimad, tugevamad, raskemad eluaastad. Inimest kelle kõrval lapsed kasvasid on võimatu täielikult kustutada. Aga koos oli ka kibedus. Eriti pühade ajal. Sünnipäevadel. Uusaastal. Valutas et ta isegi ei helista. Isegi ei kirjuta lühikest õnnitlust. Nagu poleks ma olnud tema naine aastaid, vaid juhuslik möödakäija ammu unustatud elust.

Poegadega hoidis ta mingit sidet. Mitte eriti lähedast aga hoidis. Lapsed tundsid minu valu ja üritasid isa teemat mitte puutuda. Selle eest olin neile alati tänulik. Nad ei üritanud meid lepitada, ei survestanud mind, ei moraliseerinud. Lihtsalt võtsid vastu et meie vahel on kõik lõppenud.

Nii möödus kaksteist aastat.

Kaksteist aastat vaikust. Kaksteist aastat ilma ühe kõneta mulle. Kaksteist aastat mille jooksul õppisin tasapisi elama ilma temata mitte ainult igapäevaelus vaid ka südames. Ja siis ühel päeval kostis koputus uksele.

Avasin.

Ja mul jäi lausa hing kinni.

Lävel seisis tema. Minu endine mees. Ainult see polnud enam inimene keda mäletan. Selle ajaga oli ta väga vananenud. Nägu hallinud, silmad väsinud, õlad longu. Temast paistis mitte ainult vanus. Temast paistis elu mis on inimese murdnud. Ta seisis ja vaikis, ja mina lihtsalt vaatasin teda ja ei suutnud uskuda et pärast kahteistkümmet aastat seisab ta nii minu ukse ees.

Mõned hetked vaikisime lihtsalt. Nii palju tahtis öelda, aga kumbki ei leidnud sõnu. Lõpuks astusin kõrvale ja lasin ta sisse. Mitte sellepärast et andestanud. Lihtsalt ei suutnud jätta teda sellises seisus ukse taha seisma.

Alguses ei hakanud jutt üldse käima. Keetsin teed. Panin tassid lauale. Istusime teineteise ees nagu võõrad keda saatus juhuslikult ühte tuppa tõi. Vaikust katkestas ainult lusika heli tassi vastu. Tundus et toas on täis ütlemata sõnu, vanu haavu, küsimusi mida enam küsida ei taha sest kardad vastuseid.

Pärast teist tassi hakkas ta lõpuks rääkima. Jutustas oma elust. Täpsemalt sellest mis sellest järel on. Ütles et rändas ringi. Et elas mitmes kohas. Et tervis on täiesti halvenenud. Et jõudu on vähem, raha pole ja mis kõige tähtsam, pole kuhugi minna. Ja siis ütles midagi mis ajas mul juuksed püsti.

Ta pakkus uuesti koos elada.

Lihtsalt nii. Pärast kahteistkümmet aastat. Pärast kõiki reetmisi, alandusi, vaikust ja ükskõiksust. Istus minu ees vananenud, murdunud inimene ja palus algusest peale alustada. Palus andestust nooruse rumaluste eest, oma seikluste eest, sellepärast et oli halb mees. Ütles et mõistis et mina olin ainus tõeline inimene tema elus. Et alles nüüd tajub mida kaotas. Et tal pole vaja õdeja vaid lähedast inimest. Aga mina istusin ja ei teadnud millesse uskuda. Kas see on kahetsus. Või üksinduse hirm. Või lihtsalt mugavuse otsimine vanemas eas.

Ja siin algas kõige raskem. Sest ühelt poolt ütleb mõistus: kus ta oli kõik need aastad? Miks mitte kordagi ei helistanud, ei huvitunud kuidas elan, kas olen terve, kas mul midagi vaja pole? Miks meenutas mind alles siis kui läks halvaks, kui polnud kuhugi minna? Kas pole mitte liiga mugav tulla tagasi naise juurde keda haavasid kui elu on sind juba peksnud?

Aga teiselt poolt pole süda nii range kui mõistus. Mida iganes ta tegi, ta pole ikkagi täiesti võõras. Temaga veetsin nooruse. Temaga kasvatsin lapsed. Ta oli minu esimene ja ausalt öeldes viimane armastus. Sellistest asjadest on võimatu täielikult eemalduda. Isegi kui tahad. Isegi kui vannud endale et kõik on ammu surnud.

Sel õhtul ei vastanud talle. Ütlesin ainult et vajan aega mõtlemiseks. Ja see oli tõsi. Sest nüüd elan iga päev nagu kahe tule vahel. Üks minu osa meenutab kõiki pisaraid, kõiki öid mil ootasin teda kodus, kogu alandust ja üksindust. Teine minu osa näeb enda ees murdunud, haiget inimest kellega on seotud ikkagi pool minu elust.

Mõnikord mõtlen: kui võtan vastu, kas ei hävita ma seda haprat rahu mille kaksteist aastat nii raskelt lõin? Kui ei võta vastu, kas ei piina mind pärast et pöördusin võõra pilguga inimesest kellega kunagi jagasin kõike? Mis see oleks, halastus või rumalus? Tarkus või reetmine iseendale?

Kõige raskem on tunnistada üht asja: vanad armastused ei sure mõnikord lõpuni. Nad võivad muutuda vaikseks, valusaks, alandatuks, aga nad jäävad kuskile. Ja just sellepärast on nii raske teha õiget otsust. Sest kui oleks jutt võõrast inimesest, teaksin ma ammu mida vastata. Aga siin on minu laste isa. Minu noorus. Minu viga. Minu eluosa mis pärast kahteistkümmet aastat tuli tagasi minu ukse juurde mitte lilledega vaid oma vanaduse, haiguste ja palvega vastu võtta tagasi.

Aga öelge ausalt: kas võtaksite tagasi mehe kes teid aastaid reetas, siis kadus kaheks­teistkümneks aastaks ja meenutas teid alles siis kui vananes, jäi haigeks ja üksi?