50-aastaselt jäi ta tänavale. Ei kodu, ei autot. Isegi lapsi pole

Olen viiekümneaastane. Veel nädal tagasi tundus mulle, et mu elu on rahulik ja selge: abikaasa, kodu, tavapärased hommikud köögis, reisid ja pikad vestlused õhtusöögi ajal. Aga nüüd seisan keset tuba avatud kohvri kõrval ja saan aru, et tegelikult pole mul enam mitte midagi.

Ei korterit. Ei autot. Ei oma raha. Isegi lapsi pole, kes võiksid öelda: „Ema, tule meie juurde.“

Minu nimi on Maarika. Elasin Martiga koos üle kolmekümne aasta. Tutvusime veel ülikoolis. Olin üheksateist, noor, armunud ja täiesti veendunud, et armastus lahendab kõik. Mart oli minust vanem, tark ja enesekindel. Ta rääkis nii, et tema kõrval tundus tulevik helge ja kindel.

Kui ta ütles, et läheb pealinna tööle, ei kahelnud ma hetkekski. Ema nuttis, sõbrannad palusid mul õpingud lõpetada, aga mulle tundus, et nad lihtsalt ei mõista. Mul oli ju mees. Minu inimene. Minu perekond.

Mart ütles siis:

„Milleks sulle haridus? Mina hoolitsen meie mõlema eest.“

Ja ma uskusin teda.

Jätsin ülikooli pooleli, pakkisin mõned asjad ja sõitsin temaga kaasa. Alguses elasime tagasihoidlikult, kuid tema karjäär tõusis kiiresti. Ta töötas palju, oskas inimestega suhelda, riskis ja teenis hästi. Mõne aasta pärast oli ta juba edukas ettevõtja ning mina olin lihtsalt tema naine.

Ma ei käinud kuskil tööl. Mitte sellepärast, et oleksin olnud laisk. Lihtsalt nii kujunes. Mart ei tahtnud, et ma töötaksin. Ta ütles, et mind on rohkem vaja kodus. Mina hoolitsesin maja eest, juhendasin abilisi, valisin talle ülikondi, saatsin teda reisidel, ootasin teda hiliste tööpäevade järel, naeratasin tema äripartneritele ega küsinud kunagi liiga palju.

Mulle tundus, et see oligi minu töö: olla tema kõrval.

Meil ei olnud lapsi. Mart ütles juba enne pulmi, et tema lapsi ei taha. Tol ajal arvasin, et ta lihtsalt räägib nii noorena ja muudab hiljem meelt. Mina unistasin väikestest kätest, laste naerust meie kodus ja sellest, et hoian oma last süles.

Aga aastad möödusid ning ta kordas aina:

„Lapsed rikuvad elu ära. Nendega on ainult mured.“

Alguses nutsin vaikselt vannitoas. Siis püüdsin temaga rääkida. Hiljem lõpetasin sellegi. Tuttavad rääkisid oma laste probleemidest ja ma veensin lõpuks iseennast, et ehk ongi nii parem. Pole lapsi, pole muresid. Elame ainult teineteise jaoks.

Alles nüüd mõistan, et õppisin lihtsalt loobuma kõigest, mida ise tahtsin.

Mõni päev tagasi tuli Mart koju ebatavaliselt rahulikuna. Isegi liiga rahulikuna. Ta istus minu ette ja ütles, et tal on teine naine. Et meie vahel on kõik läbi. Et ta ei taha draamat, sest „me oleme ju täiskasvanud inimesed“.

Alguses ei saanud ma isegi aru, mida ta räägib. Vaatasin talle otsa ja ootasin, et ta hakkab naerma. Et ütleb, et see on rumal nali. Aga ta ei naernud.

Siis tuli kõige hullem.

Maja, kus me elasime, ei kuulunud mulle. Korterid Tallinnas, mida olime alati nimetanud „meie omadeks“, ei kuulunud mulle. Autod ei kuulunud mulle. Ettevõte ei kuulunud mulle. Kõik oli aastaid tagasi kirjutatud tema ema, venna, õe, ettevõtte või kellegi teise nimele. Mina ei tundnud kunagi huvi. Allkirjastasin kõik paberid, mille ta mulle ette pani. Ma usaldasin teda.

Pärast kolmekümmet aastat kestnud abielu jäid mulle ainult riided kapis ja mõned ehted karbis.

Mart ütles, et ta ei ole julm inimene. Ta ostab mulle rongipileti. Annab natuke raha alustamiseks. Et ma saaksin ema juurde tagasi minna ja „rahulikult mõelda, mida edasi teha“.

Rahulikult mõelda.

Mina, viiekümneaastane naine, kes polnud kunagi maksnud kommunaalarveid, palganud advokaati ega saanud oma palka, pidin äkitselt alustama elu täiesti nullist.

Sõbrannad helistasid mulle üksteise järel. Üks nuttis. Teine vihastas. Kolmas ütles:

„Maarika, võta ennast kokku. Sul on vaja tööd leida. Sul on vaja säästa. Sa ei tohi oma viimaseid raha ära kulutada.“

Ma kuulasin neid ja noogutasin, kuigi nad ei saanud seda näha.

Õhtul istusin kohvri servale ja küsisin endalt esimest korda paljude aastate jooksul:

„Mida mina tahan?“

Mitte Mart.

Mitte sõbrannad.

Mitte ema.

Mina ise.

Ja vastus ehmatas isegi mind.

Ma tahtsin mere äärde.

Mitte sellepärast, et mul poleks probleeme olnud. Mitte sellepärast, et ma poleks mõistnud, kui tõsine kõik on. Ma lihtsalt tundsin järsku, et kui ma sõidan kohe ema väikese korteri juurde, hakkan kohe võitlema, otsima, paluma ja tõestama, siis ma murdun lõplikult.

Mul oli vaja vaid mõnda päeva, et meenutada endale, et ma olen veel elus.

Mart pani lauale ümbriku. Minu viimased stardiraha.

Kõik ütlesid, et ma pean seda hoidma.

Aga järgmisel hommikul ostsin ma hoopis pileti mere äärde.

Kas teie oleksite Maarika asemel teinud samamoodi või valinud teistsuguse tee?