1980. aastal sai mu väikevend oma kümnendaks sünnipäevaks punase jalgratta. Ema ütles, et oli selle väga soodsalt saanud. Alles aastaid hiljem sain teada, mis see jalgratas tegelikult maksma läks…

1980. aastal sai mu väikevend oma kümnendaks sünnipäevaks punase jalgratta. Ema ütles, et oli poes hea pakkumise peale sattunud, ja meie ei osanud midagi rohkem küsida. Tol suvel õmbles ta õhtuti hiliste tundideni. Õmblusmasin seisis elutoas, televiisor mängis vaikselt ja põrand oli niidiotsi täis. Ma ei teadnud, mis seos oli sellel kõigel venna jalgrattaga, kuni üks ema kunagine klient mind palju aastaid hiljem ära tundis.

Elasime Tartus väikeses korteris. Minu vend Toomas oli juba mitu kuud vaadanud kadedusega poisse, kes meie maja ees jalgratastega sõitsid. Pärast kooli läks ta õue oma vana palliga, aga niipea kui teised poisid ratastega sõitma läksid, jäi tema kõnnitee äärele istuma ja ootas nende tagasitulekut.

Mõnikord lubas mõni sõber tal oma rattaga väikese ringi teha. Siis tuli Toomas koju ja rääkis õhinal piduritest, käikudest ja sellest, kui kiiresti ta oli sõitnud. Ta rääkis sellest nii palju, nagu oleks ise juba suur jalgrattameister.

Mina olin neljateistkümnene ja tema jutud hakkasid mulle närvidele käima. Ütlesin talle vahel, et ega me õhtusöögiks jalgratast sööma hakka.

Toomas polnud sugugi alati vaikne ja leplik poiss. Ta oskas uksi paugutada, nurises, kui pidi poodi minema, ja ükskord ütles isale vihahoos, et too on ihne. Sellest tuli kodus suur pahandus.

Jalgratas ilmus meie elutuppa ühel pühapäevahommikul.

Punane, läikiva raamiga ja musta sadulaga. See seisis puhvetkapi kõrval, ilma ühegi lehvi või kingipaberita.

Toomas jäi uksele seisma ega suutnud esialgu sõnagi öelda.

Ema naeratas ja ütles, et ratas oli poes näidiseksemplar ning sellepärast oli hind tavalisest palju odavam.

Isa kontrollis pidureid ja läks koos Toomasega õue. Meie emaga vaatasime rõdult, kuidas vend esimesed ringid tegi. Isa jooksis alguses tema kõrval, kuni hingeldades seisma jäi.

Ma polnud Toomast vist kunagi nii õnnelikuna näinud.

Sel suvel hakkas ema tavalisest rohkem õmblustöid tegema.

Varem tõid talle riideid peamiselt naabrinaised. Kellel oli vaja seelikut lühemaks teha, kellel pükstele uued lukud õmmelda või lapse jope parandada.

Nüüd ilmusid meie koju suured kotid, mis olid täis ühesuguseid seelikuid, pükse ja jakke. Mõnel olid veel poesildid küljes.

Ema õmblusmasin seisis elutoa akna all. Niidirullid olid laual, kangatükid toolidel ja põrandal vedelesid niidiotsad.

Õhtusöögi ajaks pidime kanga laualt ära tõstma. Kui olime söönud, laotas ema kõik uuesti laiali ja jätkas tööd.

Meie vaatasime televiisorit. Ema palus ikka ja jälle, et heli vaiksemaks keeraksime, kuigi tema õmblusmasin mürises sageli valjemini kui televiisor.

Mina olin pahane.

Tahtsin mõnikord klassiõde külla kutsuda, aga meie elutuba nägi välja nagu õmblustöökoda.

Ühel õhtul ütlesingi emale:

„Kas meil peab kogu aeg selline segadus olema? Nagu elaksime mingis töökojas!”

Ema pani käärid lauale ja vaatas mulle otsa.

„Kui sul nii väga segadus häirib, siis tule ja aita koristada. Viriseda oskab igaüks.”

Solvusin.

Järgmised kaks päeva rääkisime emaga ainult siis, kui hädasti vaja oli.

Ma ei mõelnud kordagi sellele, miks ema õhtuti enne magamaminekut oma käsi soojas vees hoidis. Või miks ta mõnikord nõela käest pani, silmi hõõrus ja alles siis edasi õmbles.

Minu jaoks oli tähtis ainult see, et elutuba oleks korras ja ma saaksin sõbrannasid külla kutsuda.

Aastad läksid.

Lõpetasin kooli, läksin tööle, abiellusin ja sain oma lapsed. Toomas kasvas suureks ning kolis teise linna. Meie vanemad jäid Tartusse.

Ema suri enne, kui ma ühest asjast teada sain.

See juhtus palju aastaid hiljem ühes Tartu kangapoes.

Olin läinud sinna nööpe ostma, kui üks vanem naine mind pikemalt vaatama jäi.

„Vabandage, kas teie olete mitte Maret, Helmi tütar?”

Olin üllatunud.

Naise nimi oli Aino. Tal oli kunagi olnud turu lähedal väike rõivapood. Ta mäletas mind lapsepõlvest ja teadis ka mu venda.

Hakkasime emast rääkima.

Siis mainis Aino äkki 1980. aasta suve ja Toomase punast jalgratast.

Imestasin, et ta sellest üldse midagi teadis.

„Ema ostis selle soodushinnaga,” ütlesin. „See oli vist mingi vana näidiseratas.”

Aino noogutas.

„Soodustus oli küll. Aga odav see ratas ikkagi ei olnud.”

Ta rääkis, et ema oli juba tükk aega oma õmblustööde rahast kõrvale pannud. Ta teadis, kui väga Toomas jalgratast tahtis, ja oli otsustanud selle talle sünnipäevaks kinkida.

Aga raha jäi puudu.

Siis oli ema võtnud Aino poest suurema õmblustööde tellimuse. Kümneid seelikuid, pükse ja jakke, mis tuli kiiresti valmis teha.

Osa rahast sai ta ette, ülejäänu pidi saama siis, kui kõik tööd olid lõpetatud.

„Ma ütlesin talle mitu korda, et nii kiiresti pole vaja,” meenutas Aino. „Aga sinu ema oli kangekaelne. Kui ta oli lubanud, siis ta ka tegi.”

Mõnikord olid tal silmad õhtuks nii väsinud, et õmblused läksid viltu ja tuli uuesti harutada. Mõni ese saadeti parandamiseks tagasi. Aga ema ei jätnud midagi pooleli.

Küsisin, kas isa teadis sellest kõigest.

„Muidugi teadis. Tema oli soovitanud jalgratta ostmise jõuludeni edasi lükata. Aga ema tahtis, et Toomas saaks sellega terve suve sõita.”

Järsku meenus mulle, kuidas isa meid tol suvel sageli pühapäeviti parki viis. Mina olin alati pahandanud, sest tahtsin kodus televiisorit vaadata.

Nüüd sain aru, miks ta meid kodust välja viis.

Et ema saaks rahulikult õmmelda.

Seisin seal kangapoes, nööbid peos, ja tundsin, kuidas silmad märjaks läksid.

Mulle meenus too õhtu, kui olin emale öelnud, et meie kodu näeb välja nagu töökoda.

Tema oli selleks ajaks juba nädalaid töötanud, et mu väikevend saaks midagi, millest oli nii kaua unistanud.

Poest välja tulles helistasin Toomasele.

Rääkisin talle kõik, mida Aino oli mulle öelnud.

Vend jäi pikaks ajaks vait.

Siis ütles ta:

„Tead, Maret, see oli mu lapsepõlve kõige ilusam suvi.”

Ta mäletas iga kukkumist, iga kriimustatud põlve ja päeva, mil õppis lõpuks ilma jalga maha panemata vana purskkaevuni sõitma.

Ta mäletas ka ema, kes rõdult hüüdis, et nüüd aitab sõitmisest ja tuleb sööma tulla.

„Tal oli alati mingi riideese käes,” ütles Toomas. „Mäletad, kuidas ta kogu aeg õmbles?”

Muidugi mäletasin.

Aga mina mäletasin ka midagi muud.

Ema väsinud silmi. Tema punetavaid sõrmi. Seda, kuidas ta õhtuti käsi soojas vees hoidis.

Ja omaenda pahurat häält, mis kurtis, et elutuba on jälle segamini.

Punane jalgratas läks hiljem ühe sugulase lapsele. Me ei tea enam, kus see praegu on.

Ema käest ei saa ma enam küsida, kui palju tal tol suvel käed valutasid. Ei saa küsida, kas ta üldse sai korralikult magada. Ega seda, kas ta oli minu sõnade pärast kurb.

Aga üht ma tean.

Mina tahtsin neljateistkümneaastasena ilusat ja korras elutuba, et sõbrannade ees mitte häbi tunda.

Ema tahtis, et tema kümneaastasel pojal oleks üks tõeliselt õnnelik suvi.

Ja selle suve nimel istus ta õhtust õhtusse õmblusmasina taga.

Nüüd, kui ema enam ei ole, mõtlen vahel, kui palju selliseid asju meie vanemad meie eest varjasid. Mitte sellepärast, et nad oleksid tahtnud midagi salajas hoida, vaid sellepärast, et lapsed ei peaks muretsema.

Toomas räägib sellest punasest jalgrattast veel praegugi naeratades.

Mina aga ei suuda seda lugu meenutada ilma emale mõtlemata.

❤️ Kas teil on lapsepõlvest mõni õnnelik mälestus, mille tegelikku hinda mõistsite alles täiskasvanuna? Kas olete hiljem teada saanud, millest teie ema või isa teie pärast loobus?

Kui see lugu puudutas teie südant, jagage seda oma lähedastega.