Võtsin varjupaigast kõige vähem soovitud koera — ja juba mõne nädala pärast ei uskunud oma silmi, mis toimus…

Otsus võtta Max, varjupaiga kõige «vähem soovitud» koer, sündis südamega — kuigi kogu pere arvas, et olen hulluks läinud. Eriti mu abikaasa — tema ei mõistnud, miks tuua koju metsik ja närviline saksa lambakoer.

Kõik jalutasid temast varjupaigas mööda, aga ma nägin neis suurtes pruunides silmades midagi erilist — justkui päästaksin unustatud hinge.
Abikaasa ei olnud pikalt nõus. Ta seisis, käed risti, ja küsis tõsiselt:
— Kas sa oled kindel, et tahad JUST SEDA koera?
Aga ma teadsin — tal oli lihtsalt vaja armastust. Kui ta lõpuks meie koju sai, oli see nagu jälgida, kuidas lill hakkab õitsema. Max muutus meie silme all elavaks ja koos temaga ka meie. Tundus, nagu oleks saatus meid ise kokku viinud.

Aga mu poeg kiindus temasse kohe, naeris tema kohevate kõrvade üle, ja meie kodu täitus taas eluga.

Tasapisi sulas isegi abikaasa süda. Tema tõsine nägu muutus, kui ta nägi Maxit rõõmsalt hoovi peal liputamas. Ühel päeval ta naeris ja ütles:
— Olgu, tundub, et ma olen temaga juba harjunud.
Sellest ajast saati jooksid nad hommikuti koos pargis. Koer ja mees, mõlemad vormis, mõlemad rahul eluga.

Max sai meie pere keskpunktiks. Igal hommikul jooksis ta trepist üles, et kõiki hommikusöögile äratada, jooksis mänguasjade järele, pööras padjad ümber, tekitas kaost ja naeru kogu majas. Tema rõõm oli nakkav, ja kui varem oli meie kodu vaikne, siis nüüd täitus see eluga.

Tundus, et kõik oli ideaalne. Aga ei.
Alguses arvasime, et teda lihtsalt miski häirib. Poeg vaatas murelikult:
— Ema, mis temaga on?
Max muutus valvsaks, nagu aimaks midagi. Ta jäi sageli akna juurde seisma, vahtis pimedat õue, karv turjal püsti. Õhtuti valitses majas pingeline vaikus. Igal ööl istus ta akna juures, vaatas keskendunult õue ja urises vaikselt. Kuni selleniöise hetkeni, mil mu karje levis kaja üle maja — hetkel, mil mõistsin, mida Max kogu aeg tundis…

Ühel ööl viisin poja sõbra juurde. Oli külm, tuul tungis läbi luude. Hüvasti jättes, soovisin talle lõbusat aega ja vaatasin, kuidas ta teed mööda eemale jooksis. Kodus oli mees juba teleka ees — nagu tavaline õhtu, kõik rahulik. Kuid kui ma läve üle astusin, tõusis Max äkitselt püsti, hakkas haukuma ja asus minu ja akna vahele.

Läksin lähemale — ja tardusin. Sel hetkel sain aru, mida ta kogu aeg tajus. Max ei läinud hulluks, ei kartnud tühjust. Ta kaitses meid.
Sest seal, väljaspool akent, pimedas õues, keegi seisis. Ja see keegi vaatas otse meie kodu poole.

Lähemale minnes avanes vaatepilt — öö must ruut aknas ja selles lühike valgussähvatus, justkui keegi oleks taskulampi käega varjanud. Max urises enam mitte vaikselt, vaid madalalt ja pidevalt, kõrvad niuetes ja kaitses mind enda kehaga. Astusin sammu tagasi ja võtsin telefoni.

— Ära liigu, — sosistas mees, seistes minu kõrval. Kuid Max oli juba leidnud oma positsiooni: meie ees, näoga akna poole, karvad turjal püsti. Hetk — ja all, värava juures, kriuksus metall. Siis — tuim löögimaha luku vastu tagaukse juures.

Ma jõudsin politseisse helistada.  Mees keeras toas tuled maha. Maja teises küljes prõksatas prügikasti kaas, keegi liikus ettevaatlikult mööda kruusa. Kuulsime, kuidas kivid krõbisesid raskete saapataldade all. Maxi urinat kuuldes võisime tajuda tema sõnu: nad on siin.

Järgmine heli oli nagu lask — tagaukse õhuke riiv prõksatas. Uks avanes pisut, kööki libises kitsas kuusirvalge joon. Tundsin külma ja niiske naha lõhna — keegi seisis otse ukseavas. Max kargas ette, jäädes paigale, meie ja köögi vahele seistes, otsaesine vastu uksepiita. Urin muutus haukuvaks katkendlikuks heliks, nii tugevaks, et kõrvad lukustusid.

— Me kutsusime juba politsei! — hüüdis mees. — Minge minema!

Vastust ei olnud. Vaid vaikne sosin ja raua kriuksumine — kangas krabistas allriivi. Max ootas täpselt kuni hetkeni, mil uks käivitus sissepääsu poole sentimeeter. Ta kargas. Löök — nõud helisesid põrandal, rasked sammud astusid tagasi ja võõras ropendamine piirdus üle ukseava. Järgneval hetkel kajas sireen — esmalt kaugelt, siis lähemalt, lähemale, kuni punased ja sinised valgussähvatused valgustasid  meie maja seinu.

— Politsei! Käed üles! — karjus hääl õue pealt.

Kõik tõmbas end kokku ühte valgusesse ja mürisesse. Sammud murul, metalli kriuks vaibas, keegi oigates maas. Köögist jahe tuuleiil, usumehed ukse lahti tehes. Max jooksis minu juurde, vaja nuuskas käsi, nagu küsiks: «Kas kõik on korras?» Ma lihtsalt noogutasin, sõnad ei tulnud huulile.

Seejärel pikk protokollide täitmine, tunnistajate andmed, küsimused, õue ülevaatus.

Üks politseinikest ütles vaikselt: «Nad vaatasid teie maja juba mitu päeva. Hea, et koer teid äratas.» Abikaasa tänas Maxit valjuhäälselt, korduvalt, silitas tema abaluude vahel, kuidas varem ei olnud teinud, kuniks ta väsis ja mu jalgade juurde lamama jäi, väsinud, aga siiski valvas.

Mõtlesin, et ka meie «vaatasime mööda» — tema valvsast pilgust akna ääres, öistest kõndimistest mööda ruumi, urisemisest tühjuse poole. Ta rääkis meiega, kuidas oskas. Kuid meie lihtsalt ei saanud aru.

Järgmisel päeval paigaldasime uued lukud ja paigaldasime õue prožektori. Mees kinnitas värava külge detektori, kontrollis kaameraid, pani aknalauale pehme vaiba — «Las tal on mugavam õue vaadata.» Siis läks kohalikku loomapoodi ja naasis uue laia kaelusega. Metalplaat oli graveeritud «Max» ja meie telefoninumber. Ta paigaldas selle kaelarihma aeglaselt, pidulikult, nagu autasust. Max ootas kannatlikult, vaadates talle otse silma.

— Vabandust, et ma ei uskunud, — ütles abikaasa. — Sa oled tubli, sa päästsid meid.

Järgmisel ööl naasis Max tagasi akna juurde. Ta ei urisenud — lihtsalt istus ja vaatas õue, nagu valvur vahipostil. Ma istusin tema kõrvale. Ta asetas pea mu põlvedele. Silitasin tema sooja kaela, mõeldes, kui kummaline on inimese süda: see, mis veel eile tundus hullusena, osutus meie kaitseks. See, keda teised ei valinud, valis meid — ja jäi meie juurde ning päästis meid.

Mõnikord ärkan ikka tuule kriuksumise peale ja kontrollin uksi. Vahel kutsub mees liiga valjusti Maxit kööki, justkui veenduks, et ta on siin. Poeg kiitleb koolis, et tal on «tõeline valvur», naeratab, kui Max mööda õue tormab, ja surub end tema vastu, kui läheme pimedale alleele.

Ja  nüüd mõistan:  mitte meie ei päästnud Maxit. Tema päästis meid. 

Mõnikord piisab ühest urinast, et maailm oma kohtadeni jõuaks. Mõnikord piisab ühest «vähem soovitud» koerast, et uskuda, et keegi kaitseb sind ikka veel.