Võtsin tema jope, sest ilm oli külmaks läinud. Taskust leidsin kullasepa kviitungi ja väikese sedeli: “Aitäh eilse eest.”

Läksin hetkeks rõdule, mõtlemata, rohkem harjumusest kui vajadusest. Tema jope rippus tooli seljatoel, ikka veel soe, lõhnas tema ja välisõhu järele.

Panin käed taskusse ja tundsin seal pabereid. Esiteks kviitung. Õhuke, pooleks murtud, kergelt kortsus. Kullasepa. Poe nimi ei öelnud mulle midagi, aga kuupäev oli eilne. Kellaaeg ka — täpselt see hetk, mil ta mulle kirjutas, et on “tööle kinni jäänud” ja jõuab hilja koju.

Seisin hetke liikumatult, paber sõrmede vahel, justkui see pidi olema eksitus. Justkui keegi teine oleks selle taskusse pannud. Siis tõmbasin midagi muud välja. Väikese käsitsi kirjutatud sedeli.

“Aitäh eilse eest.”

Käekiri oli naise oma. Hoolikalt ümarad tähed, rahulikult kirjtuatud. Alla ei olnud kirjutatud allkirja. Seda ei olnudki vaja.

Külm õhk rõdult, soe valgus korteri seest. Kusagil elutoas ta rääkis telefoniga, vaikselt naerdes. Ja mina hoidsin tõestusmaterjali, et eilne õhtu kuulus täielikult kellelegi teisele.

Tõmbasin jope õlgadelt maha ja läksin tuppa tagasi. Riputasin selle tooli seljatoele täpselt nagu see oli olnud, justkui midagi poleks juhtunud. Libistasin kviitungi ja sedeli oma sviitri taskusse. Mu käed olid külmad, aga mitte rõdu tõttu.

Istusin köögis. Laual pooljoodud tee, tööpinnal õhtusöögi taldrik. Tavaline õhtu. Voltisin kviitungi hoolikalt lahti, justkui see võiks laguneda. Kuld ehted. Hind, mis ei olnud “kõrvarõngad kolleegile”. Ma tunnen teda juba aastaid. Ma tean, millal ta valetab, isegi kui ta teeb seda osavalt.

Asetasin sedeli kviitungi kõrvale. Kaks paberit, mis sobisid kokku.

Ta tuli kööki mõni minut hiljem. Toetus uksepiidale, küsis, kas ma tahan teed. Raputasin pead. Ta vaatas mind hoolikamalt, tundes midagi, veel teadmata mida.

“Kas rõdul oli külm?” ta küsis.

“Jah,” vastasin. “Võtsin su jope.”

Ta ei teinud teist nägugi. Isegi naeratas. Siis langesid tema silmad lauale. Kviitungile. Sedelile. See naeratus kustus nagu keegi oleks kustutanud valguse.

“See pole see, mida sa arvad,” ütles ta automaatselt.

Ma ei tõstnud häält. Selleks polnud vajadust.

“Eile sa olid tööl,” ma ütlesin. “Vähemalt, nii sa mulle kirjutasid.”

Ta istus minu vastas. Tõstis kviitungi üles, justkui suudaks seda puudutusega seletada.

“See on kingitus,” ta ütles. “Mitte midagi enamat.”

“Kellele?” küsisin.

Ta kõhkles. Üks sekund. Sellest piisas.

“Kellelegi, kes kirjutab ‘aitäh eilse eest’,” lisasin.

Vaikus. Kuulsin kella tiksumist ja enda hingamist. Ootasin — mitte tõde, vaid kas tal jätkub julgust seda öelda.

“Oleme mõnda aega kohtunud,” ütles ta viimaks. “See ei tähenda midagi.”

Noogutasin. See lause oli minu ellu seisnud juba liiga palju kordi, kuigi mitte kunagi otse mulle suunatud.

“See tähendab midagi,” ma ütlesin. “Minu jaoks tähendab.”

Ta hakkas rääkima. Kuidas see “lihtsalt juhtus,” kuidas ta ei olnud seda planeerinud, kuidas ta ei tahtnud mind haiget teha. Kuidas see oli “ainult hetk,” kuidas ta oli juba mõelnud, kuidas sellele lõpp teha. Kuulasin, aga sõnad libisesid mööda minust. Minu peas kujunes pilt õhtust, mida ta ei olnud kirjeldanud — kullassepa pood, valik, otsus. Sedel, mis oli kirjutatud rahulikult.

“Kas sa tead, mis on kõige hullem?” küsisin, kui ta lõpetas. “See polnud impulss. See oli plaan.”

Ta ei eitanud seda.

Sel ööl magas ta diivanil. Olin magamistoas lukustatud uksega. Ma ei nutnud. Lamades seal, mõtlesin, kui kaua võib inimene elada märkamata teiste jalaäändi oma kodus. Kui lihtne on harjuda pooltõdedega.

Järgnevatel päevadel püüdis ta olla kohal, abivalmis, hoolikas. Ta tõi lilli, käis poes, rääkis vaikselt. Justkui tooni muutmine suudaks muuta seda, mis oli juhtunud. Käisin oma mõtetes läbi meie aastate, üks haaval, kontrollides, millised neist olid ehtsad.

Lõpuks ütlesin talle, et ta peab lahkuma. Ta ei vaielnud vastu. Pakkis ühe tunniga, võttis kaasa hädavajaliku, jättis ülejäänu nagu see oleks “ainult korraks”.

Jäin üksinda vaikus, mis oli teistsugune kui varem. Raskem, aga aus.

Visasin sedeli minema. Panin kviitungi sahtlisse — mitte tõestusmaterjaliks, vaid meenutuseks, et on olemas jooni, mida ei saa nihutada.

Möödusid nädalad. Ta helistas, kirjutas. Esmalt iga päev, siis harvemini. Ta vabandas. Ütles, et see oli viga, et ta oli selle lõpetanud, et tahtis tagasi tulla. Me kohtusime korra, kohvikus. Ta nägi väsinud välja. Rääkis tühjast korterist, kuidas kõik meenutas kodu.

“Ja mina?” küsisin.

“Kõige rohkem sina,” ütles ta.

Vaatasin teda ja mõtlesin kviitungi, hinna, valiku peale. Selle peale, et on olemas kingitusi, mida ostetakse tulevikku silmas pidades. Ja selle peale, et mul ei olnud huvi olla kellegi alternatiiv.

“Sa ei tule tagasi,” ütlesin rahulikult.

Ta tahtis midagi veel öelda. Ta teadis, et see oli vestluse lõpp.

Sel õhtul läksin tagasi rõdule. Oli külm. Kandsin oma sviitrit. Taskus polnud midagi, mis ei kuulunud mulle. Seisin seal, hingasin jahedat õhku sisse ja tundsin esimest korda üle pika aja, et mina valisin, mis järgmiseks juhtub.

Kui tõend kõigest oli kogu aeg tema jope taskus — oodates seda ühte õhtut, kui sul juhtus külm olema — kui palju tavalisi õhtuid oli enne möödunud